Jaak Madison

FOTO: Konservatiivne Rahvaerakond

Võiksime kõik ühiselt mõelda, kuidas Krimmi eestlasi aidata, kirjutab riigikogu liige Jaak Madison (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).

Üle 150 aasta on möödas ajast, mil sai alguse eestlaste massiline ränne Krimmi. Rände põhjuseks oli põgenemine raske teoorjuse ja saksa mõisnike halva kohtlemise eest. Hoogu andis juurde prohvet Maltsvet, kes kõneles Krimmist kui vanas testamendis Moosesele tõotatud Kaananimaast, lubades oma jüngrid viia maale, kus pidi voolama piima ja mett.

Eesti kultuur on Krimmis püsinud tänaseni. Eestlus Kransodarka, Beregovoje, Novoestonija ja Pervomaiski külades on elanud üle Tsaari-Venemaa, Nõukogude Liidu režiimi ja taasiseseisvunud Ukraina arenguraskused. Ühelt poolt on Krimmi eestlased ise olnud äärmiselt tublid eesti kultuuri ja keelt elus hoidma. Teisalt on Eesti ja Krimmi eestlaste vahel olnud tihedad kultuurikontaktid. On peetud eestiainelisi suvepäevi ja korraldatud kultuurikonverentse. Aastatel 2002–2014 töötas Aleksandrovka koolis eesti keele õpetaja, anti välja oma ajalehte. Kogukond sai toetust mitte ainult Eesti riigilt, vaid eraisikutelt ja mittetulundusühingutelt. Sealsed noored kasutasid võimalust käia Eestis õppimas.

Need kultuurikontaktid lõigati läbi 2014. aastal, mil Venemaa Krimmi annekteeris. Viimase nelja aastaga on Eesti riik lõpetanud suhted Krimmi eestlaste kogukonnaga ning peatanud abi rahvuskultuuri arengule ja eesti keele säilitamisele. Välisministeeriumi varem rahastatud koostööprojektid Krimmis on praeguseks seisatud. Kuna Eesti ei tunnusta Ukrainale kuulunud piirkonna ülevõtmist Venemaa poolt, siis tähendab see, et Eesti ametkonnad Krimmi puudutavate küsimustega enam ei tegele.

Eestluse toetamine ja kultuurkontaktide hoidmine ei peaks sõltuma sellest, milline on parajasti piirkonna poliitiline olukord.

Välisministeeriumi pressiesindaja ametlik selgitus kõlab: «Okupeeritud Krimmis riikliku abi osutamisel tuleb meil arvestada ühtlasi Ukraina seadusandlust.» On täiesti arusaadav, et riiklikult on väga keeruline kui mitte võimatu eraldada rahalisi toetusi piirkonda, mis on okupeeritud. Aga kas see tähendab, et peaksime leppima olukorraga, et suur poliitika on suur poliitika ja teema on lõpetatud?

Krimmi eestlaste peamine kooskäimiskoht ehk Eesti Tare on praegu nutuses seisus. Elekter on välja võetud, sest vastasel korral oleks see maja tuleohtlik läbilaskva katuse tõttu. Kohalik kogukond on suutnud remondiks kokku koguda ligi 100 eurot, kuid sellest jääb ilmselgelt väheks. Neli aastat on hoitud eesti keele klassiruumi, ilma et keegi seal meie keelt õpetaks.

Ma leian, et eestluse toetamine ja kultuurkontaktide hoidmine ei peaks sõltuma sellest, milline on parajasti piirkonna poliitiline olukord. Meie riigile peaks olema tähtis, et eesti kultuur ja keel välismaal elavates kogukondades välja ei sureks.

Välisministeeriumi andmetel elab Krimmis 2011. aasta loenduse järgi umbes 600 etnilist eestlast. Eestlased on nii väike rahvus, et meie riigi ülesanne peaks olema iga eesti keele ja kultuuri hoidja toetamine mitte ainult kodumaal, vaid kogu maailmas. Mujale maailma läinud eestlased ei ole Eesti jaoks kadunud, kui me neid ise ei hülga. Paljud neist naasevad varem või hiljem oma või oma vanemate või vanavanemate sünnimaale. Välis-Eesti kogukondades sünnib samuti eesti kultuur.

Katse toetada Krimmi eestlasi näitab, kas väärtustel põhinev kultuuripoliitika on suure globaalse vastasseisu kiuste võimalik.

Jaanuari algul kirjutas Postimehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu hea ülevaate Krimmi eestlaste olukorrast ja kutsus üles leidma võimalusi Krimmi eestlaste toetamiseks. Miks ei võiks Eesti kultuuriministeerium leida mõne sihtasutuse, mittetulundusühingu või muu valitsusvälise organisatsiooni, kes toetaks riigi kaudse toe läbi sealseid eestlasi? Rahas ei saa kindlasti küsimust olla, eriti ajal, mil aktsiisipoliitika eksperimentidega laseb valitsus tuulde sada miljonit eurot aastas.

Võiksime kõik ühiselt mõelda, kuidas Krimmi eestlasi aidata. Omalt poolt tegin algatuse, et aidata koguda raha Eesti Tare remontimiseks. Igaühel on võimalus anda oma väikene panus, kas või ühe euroga. Raha kogume maikuu lõpuni ja juuni alguses plaanin ka ise Eesti kogukonda Krimmis külastada ning kogutud toetuse üle anda. Kes soovib toetada, siis rekvisiidid on järgmised:

Jaak Madison

EE457700771002969591, LHV Pank

«Krimmi eestlaste toetuseks»

Pole üllatav, et algatuse vastu on juba jõudnud sõna võtta riigikogu väliskomisjoni juht Marko Mihkelson, kes väitis oma sotsiaalmeedia kontol, et Venemaa poolt okupeeritud ja annekteeritud Krimmi poolsaare külastamine on arusaamatu ja vastuolus rahvusvahelise sanktsioonipoliitikaga. Mihkelson väidab, et Krimmi külastajaid kuulutatakse Ukrainas persona non grata'ks ning nad oleksid samas reas Putini Venemaale «kasulike idiootidega». Loomulikult ei paku Mihkelson ühtegi lahendust, kuidas Krimmi eestlasi aidata. Ta ei püüagi, sest kardab sattuda Putini «kasulike idiootide» sekka, aru saamata, et Putinit teeb samavõrra rõõmsaks kultuurilise mitmekeskisuse kadumine Krimmi aladel.  

Mina riski ei karda. Kavatsen taotleda Ukraina ametkonnalt luba Krimmi külastamiseks, et see oleks kooskõlas Ukraina seadustega. Kui see ei õnnestu, siis kaalume muid lahendusi. Muide, Tartu rahulepingu kohaselt on ka Jaanilinn ehk Ivangorod okupeeritud, seega nende külastamine seadustaks Venemaa-poolse okupatsiooni?

Ma leian, et meie kohus on Krimmi eestlastele appi minna. Katse toetada Krimmi eestlasi näitab, kas väärtustel põhinev kultuuripoliitika on suure globaalse vastasseisu kiuste võimalik.