Margus Laidre

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

18. sajandi Briti riigimeest ja diplomaati Philip Stanhope’i (lord Chesterfield) teab järeltulev ilm enne kõike ligemale neljasaja kirja kaudu, milles ta jagas elutarkust oma pojale.

Tellijale

Muuhulgas soovitas isa sel ajal kuueteistkümneaastasel noormehel maksku mis maksab hoiduda valjul häälel naermisest, mida ta pidas halva maitse ilminguks. Stanhope’i sõnul naeravad labased inimesed sageli, kuid ei naerata iial, kuna aga hästi kasvatatud isik naeratab sageli, kuid naerab harva. [1]

Tegelikult on lood selle niivõrd argise nähtusega nagu naer palju keerulisemad, kui esmapilgul tundub. Primatoloog Signe Preuschofti arvates on naeratamine tekkinud miljoneid aastaid tagasi hoopistükkis hirmu väljendamise märgina. Endast tugevama vastasega silmitsi sattunud primaadid paljastasid allaheitlikkuse märgiks oma kokkusurutud hambad, mis pidi demonstreerima, et nad on ohutud ega kavatse hammustada. Tegemist oleks siis umbes samasuguse käitumisega nagu algselt käesurumine tervitamisel, mis pidi partnerile kinnitama, et teine pool ei ole relvastatud. Eeltoodu nüüdisaegse vormina kipuvad inimesed rohkem naeratama endast kõrgema positsiooniga inimeste seltskonnas, mis väljendab alateadlikku soovi ülematele meele järgi olla.