Abhaasia Sulevi kooli lapsed mais 1996 ehk kolm aastat pärast Abhaasia-Gruusia sõja lõppu. Tänaseks on ainult üks jõudnud Eestisse, kõik teised elavad kas endiselt kodukülas või sealkandis.

FOTO: Leeni Langebraun

Tuhanded eestlased, kellele saatus on määranud sündida Eesti riigi idapiiri taga, esitavad endale taas, pärast riigikohtu 2. märtsi otsust, küsimuse, kas neil ikka on õigus pidada Eestit oma riigiks, kui riik neid omaks ei pea – isegi siis, kui nad on juba aastakümneid Eestis elanud, sealhulgas üle 20 aasta Eesti kodakondsusega. Kaukaasia eestlane Leeni Langebraun on üks nende hulgast.

Sündisin Abhaasias Sulevi külas. Pärast keskkooli lõpetamist 1982. aastal tulin esimest korda Eestisse, astusin Tartu Ülikooli füüsika osakonda, lõpetasin selle ja jätkasin õpinguid doktorantuuris. Teaduse rahaprobleemide tõttu tuli mul 1990. aastatel eriala vahetada ning tänaseks olen töötanud 20 aastat IT-valdkonnas. Arvan, et suurem osa minu töökaaslasi ja tuttavaid ei tea, et ma ei ole Eestis sündinud – ma ei varja oma päritolu, kuid ei ole seda seni ka avalikult deklareerinud.

Miks tekitas Riigikohtu otsus paljudes eestlastes sügava, hingepõhjani ulatuva nördimuse? Kuigi «idaeestlane» ei ole see sõna, mida tahaks siin kasutada, pean seda parema puudumisel siiski tegema, et kuidagi tähistada neid, kes jäid sajanditagusel Eesti riigi eraldumisel Vene keisririigist idapiiri taha. Sellesama tähistamise huvides nimetan Eesti Vabariigis sündinud ja siin läbi nõukogude aja elanud eestlasi kodueestlasteks.