Martin Kutti.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

On igati uhke, et oleme kaitsekulutustelt paljudele eeskujuks ja võtame oma välisjulgeolekut ning kaitset tõsiselt, aga kas väärtustame selle kõrvalt piisavalt ka neid, kelle südameasjaks on sisejulgeolek?

Kuigi suuname kaitsevaldkonda märkimisväärseid summasid, paistame mõneti unustavat selle, et tänapäevased konfliktid algavad sageli meie oma tänavatelt ja rünnaku algust ei pruugi sugugi tähistada võõrvägede marssimine üle riigipiiri. Suure tõenäosusega seisaksid konflikti esimeste ilmingutega silmitsi just iga päev meie tänavatel korda valvavad politseinikud.

Eesti lähiajaloost on võtta näide pronksiöödest, mil ametnikel tuli plahvatusohtlikus olukorras vaenulikke rahvamasse ohjeldada ja kriisisituatsioonis riiki kaitsta. Samasugune olukord tekkis neli aastat tagasi Krimmis, kus taas algas vaenutegevus tänavatel. See päädis ebaseadusliku okupatsiooniga, mis kestab tänini, ning sõjaka idanaabri samasugust käitumist ei saa välistada ka tulevikus.

On selge, et Eestis ei tehta politseitööd palga pärast. Rõhutakse missioonitundele ja armastusele oma töö vastu, aga kas sedavõrd vastutusrikka töö eest peaks olema tasuks vaid tänu abisaaja silmades? Sellest lähtudes on õigustatud küsimus: kas väärtustame politseinikke piisavalt? Nii nagu sõjaline kaitse on ka sisejulgeolek valdkond, kus kokkuhoid saavutatakse vaid rahva turvalisuse arvel.

Nagu politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher eelmisel aastal Päevalehele ütles, eeldatakse patrullpolitseinikult, et ta on «jurist, julge, valmis kasutama tulirelva ja füüsilist jõudu, /.../ suudab minimaalse info põhjal lahendada olukordi, talub solvanguid ja füüsilisi rünnakuid».

Pole kuigi palju ametikohti, mis nõuaksid seesugust mitmekülgsust. Palk sellise töö ja vastutuse eest on aga tagasihoidlik. Kuigi paberite järgi jääb patrullpolitseinike töötasu Eesti keskmise kanti, võib töö iseloomu arvestades julgelt öelda, et need inimesed väärivad paremat.

Möödas on ajad, kus osaliselt võidi tõe pähe võtta nalja: «Oli kaks poega. Üks kukkus hästi välja, teine hakkas politseinikuks.» Ei saa seda ju kuidagi väita kutse- või rakenduskõrgharidusega ametniku kohta, kes mugava kontoritöö asemel tegeleb tihtipeale ületunde tehes ja oma elu ohtu seades teiste heaolu nimel probleemidega, mille lahendamiseks tavainimesel oskused puuduvad.

Siiski on näha vaenulikkust nende vastu, kes meid kaitsevad. Eriti nooremas seltskonnas võib tihtipeale kuulda häbiväärseid kommentaare «mentide» kohta. Ometi võib kindel olla, et needsamad nolgimõõtu kirujad valivad öösel linna peal hätta sattudes kiiresti telefoninumbri 112 ja anuvad nendesamade «mentide» abi.