Kärt Ulman: miks ma Eestisse tagasi tulin?

New Yorgi eestikeelse ajalehe peatoimetaja Kärt Ulman kiidab Eesti kodusust, toitu ja loovust. Foto: Ardi Truija

Eestisse tagasi tulekuks on igal inimesel omad põhjused – elu muutub, olud muutuvad. Mõnikord saab lihtsalt teatud periood otsa. Mina hakkasin pärast umbes 12 New Yorgis elatud aastat tundma, et nüüd võiks jälle Eestis elada, meenutab ajakirjanik Kärt Ulman.

Aasta-aastalt oli aina raskem sügiseti Eestist Ameerikasse tagasi pöörduda. Mõtisklesin mitu aastat, kuidas tagasitulek Eestisse peaks toimuma. Logistika tundus esialgu nii absurdselt keeruline ja ma ei nuputanud midagi välja. Ja siis ühel suvelõpul Eestis umbes kümme päeva enne kooli algust tundsin, et nüüd on see aeg: tuleb hüpata pea ees ja mitte tagasi vaadata! Seda ma tegingi: lasin tagasisõidupiletid tühja ja jäime pojaga siia. Septembris läks jahedaks ja meil polnud isegi sooje riideid, kogu meie elu oli New Yorgis. Aga tunne oli õige.

Mul oli tegelikult lihtsam kui paljudel teistel, sest mul oli siin korter ja töö jäi samaks. Lihtsalt New Yorgi asemel hakkasin töötama Skype’i vahendusel ja oma nn kodukontoris Tallinnas. Algul oli ikkagi raske. Mäletan esimesest talvest ainult pimedust, masendust, külma, segadust – ma ei saanud üldse pihta, kuidas igapäevaelu siin käib, kust ostetakse niiti või tellitakse torumeest. Vahepeal oli elu edasi läinud, riik muutunud.

Kui väljas läks talvel kella viie ajal pimedaks, tuli mulle uni peale ja mulle tundus täiesti uskumatu, et keegi läheks veel pärast kella kuut õue või saaks näiteks sõpradega kokku. 

Siinsed koolid ei ole mujalt tulevate / tagasi tulevate laste jaoks kindlasti valmis, paljugi mis mingid veebilehed või riiklikud programmid kuulutavad. Ametnikud on laisad ja ebakompetentsed, vanemad peavad pidevalt oma laste eest võitlema ja ise endale kõik haridussüsteemi detailid selgeks tegema.

Aga ma nautisin nii väga Eesti loodust, igal võimalusel käisime rabas ja metsas ja sügishommikuti tõmbasin õue astudes mõnuga värsket karget õhku kopsudesse. Puhas talutoit oli imeline – kõik see, millest olin unistanud, puhtad lihtsad maitsed, must leib. Ma ei kahetse hetkekski.

Eestist: Eesti loodusest ja maast kui sellisest saan ma jõudu ja siit on pärit minu olemus. Armastan siinseid inimesi, sest me räägime sama keelt ja tihti ei pea me üldse rääkima, vaid tajume tausta. Tuleb lihtsalt kuulata oma südant. Arusaamine, kust tuleb sinu jõud ja KUI oluline on tegelikult kodumaa, sinu oma maa olemasolu – ja muidugi ka rahvustunne, need on juured, vundament.

Autor oli New Yorgi eesti ajalehe Vaba Eesti Sõna toimetaja 13 aastat, Eestist ära kokku 16 aastat.