President Päts

FOTO: PM/SCANPIX BALTICS

Kolumnist Jaak Jõerüüt arutleb pärast ajaloolise filmi «Süngeim tund» nägemist, kas eesti rahval jätkub sisemist selgroogu või mitte.

  • Tahan filmist noppida meile praegu meeldetuletuseks vaid ühe põhitõe, mis käib kõigi rahvaste kohta, nii olemasolevate kui hääbunute ja kadunute kohta: rahvas, kes kaotab, ent võitleb seejuures viimse võimaluseni, säilitab sisemise selgroo ja tuleviku, aga rahvas, kes alistub võitluseta, kaotab oma sisemise selgroo ja tema tulevik on sünge.
  • Kui keegi tahab vaikselt hävitada mistahes riiki, siis on kõige arukam alustada sümbolite hävitamisest nagu hümn (no veel on ju ilusaid meloodiaid, eks!), lipp (teeks õige põhjamaise ristilipu!), vapp (neid kolme looma pole ju Eesti metsades olemas...). Ja ajaloolised isikud (Päts oli diktaator ja reetur ning Meri, nurjatu intellektuaal, tõlgendas põhiseadust kogu aeg valesti...)  Ja ennäe, ühel päeval on selliste kurikavalate harrastustegevuste saatel saanud ajaloolisest riigist lihtsalt üks suvaline territoorium, tuulte ja võõraste tallata.
  • On alati vaja omale otsa vaadata, ka rahvana, ka rahvusena, ja tunnistada tõtt. Ka traumade kohta. Kui minevikutrauma on teadvustatud, siis võib heal juhul olla sellest isegi kasu olevikutendentside, meie rahvusliku käitumise analüüsimisel. Kontekstis on jutt igal võimalikul juhul kas pea püsti ja selja sirgeks ajamisest või allavandumisest. Viimase puhul ükskõik kas siis vaikides või libedate sõnade saatel, aga igatahes mugavas hetkeasendis.