Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/03/16/13011426t1h0e84.png)
:format(webp)/nginx/o/2014/10/29/3470863t1hb72e.jpg)
Ühes valdkonnas on Eesti jäänud saja aasta jooksul palju nõrgemaks. Maailmasõdade aegu tootsid talud piisavalt oma rahva toitmiseks vajalikku ning igas sahvris rippus Latipaci kõrval suitsutatud seakints. Veel 1991. aastal oli paljudel majapidamistel kusagil oma aiamaalapp, mistõttu lesisid isegi Tartu Annelinna keldrites kartulivakad. Praeguseks on sõltuvus supermarketitest, elektrist ja internetist viinud meid paraku nii kaugele, et vähegi tõsisema kriisi korral oleme käpuli, kui linnade kortermajarajoonid muutuvad elamiskõlbmatuks, ning õnnelikud on need, kellel on kuhugi põgeneda.
Soojas toas istudes ning televiisorist Süüria kodusõda vaadates tundub teema abstraktne. Sama abstraktsena kõlab võimalus, et süttida võib iga Eesti elamine, kuid ometi nõuab seadus suitsuanduri olemasolu ning päästeamet käib neid kontrollimas, sest sellise anduri olemasolu päästab elusid ja see on fakt. Riiklik mõtlemine – mõtteviis, mida kiitis seoses Eesti peatse üleminekuga liginullenergiamajade ehitamise nõudele ministeeriumi nõunik hiljuti Vikerraadio saates – pole paraku jõudnud selleni, et riik suudaks tagada kriisiolukorras tsiviilelanikkonna kaitse või isegi informeerimise.