Mart Raudsaar: Latipacist üksi on vähe

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Ühes valdkonnas on Eesti jäänud saja aasta jooksul palju nõrgemaks. Maailmasõdade aegu tootsid talud piisavalt oma rahva toitmiseks vajalikku ning igas sahvris rippus Latipaci kõrval suitsutatud seakints. Veel 1991. aastal oli paljudel majapidamistel kusagil oma aiamaalapp, mistõttu lesisid isegi Tartu Annelinna keldrites kartulivakad. Praeguseks on sõltuvus supermarketitest, elektrist ja internetist viinud meid paraku nii kaugele, et vähegi tõsisema kriisi korral oleme käpuli, kui linnade kortermajarajoonid muutuvad elamiskõlbmatuks, ning õnnelikud on need, kellel on kuhugi põgeneda.

Soojas toas istudes ning televiisorist Süüria kodusõda vaadates tundub teema abstraktne. Sama abstraktsena kõlab võimalus, et süttida võib iga Eesti elamine, kuid ometi nõuab seadus suitsuanduri olemasolu ning päästeamet käib neid kontrollimas, sest sellise anduri olemasolu päästab elusid ja see on fakt. Riiklik mõtlemine – mõtteviis, mida kiitis seoses Eesti peatse üleminekuga liginullenergiamajade ehitamise nõudele ministeeriumi nõunik hiljuti Vikerraadio saates – pole paraku jõudnud selleni, et riik suudaks tagada kriisiolukorras tsiviilelanikkonna kaitse või isegi informeerimise.

Esimesi samme muidugi tehakse ja see on hea. 15. veebruaril kiitis valitsus heaks elanikkonnakaitse kontseptsiooni, mis räägib riigi tegevustest kriisiolukordades ja samuti elanike ettevalmistamisest. Kontseptsiooni üks oluline ettepanek (mis ületas ka uudiskünnise) oli soovitus, et leibkonnad varuksid toitu ja vett hulgal, mis tagaks iseseisva hakkamasaamise vähemalt ühe nädala jooksul. Ettepanek pole halb, näiteks Saksamaa tsiviilkaitseamet soovitab inimestel evida varusid vähemalt kahe nädala jagu. Halb oleks aga see, kui meie tõdemus tsiviilkaitsest piirdubki tähelepanekuga, et «esmane vastutus enda ja oma pere turvalisuse eest lasub igaühel meist».