Juhtkiri: me ei tea, mida kõike me veel ei tea

Märtsiküüditamise aastapäev Vabaduse väljakul. Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

«Olen alla kolme aasta vana ja seisan vanaemaga võsa ääres. Ilm on niiske ja kõle. Kaugemal, mööda välja äärt lähevad reed, kus istuvad hallid kössis inimesed. Vanaema neab. See, nagu tagantjärele selgus, on märtsiküüditamine, mida ma seal halli võsa ääres oma silmaga näen ja mille tunne mulle alatiseks meelde jääb, ilma et ma sel hetkel teaksin, mida ma näen. Selle pildi SISU sain ma teada aga alles hiljuti.»

Eeltoodud tumeda lapsepõlvekillu rääkis kümme aastat tagasi Tanel Veenrele kirjanik Viivi Luik (taas ilmunud esseede ja artiklite kogumikus «Pildi ilu rikkumise paratamatus», EKSA 2017). Kirjanik mäletas alati seda sündmust, seda, milline oli olnud ilm. Kuid ta ei teadnud aastakümneid, et naabritallu piimanõud viima läinud ema pääses napilt – teda taheti kaasa viia. «Nii suur oli see surmavaikus, mis Eestis valitses! Me ei tea, mida kõike me veel ei tea, sellest hoolimata, et me eluaeg oleme kuulnud, kuidas Meida ja Selma ära viidi!»

Pühapäeval möödus märtsiküüditamisest 69 aastat. Viis päeva väldanud Nõukogude Liidu massirepressiooni käigus saadeti Eestist Siberisse enam kui 20 000 inimest. Purustati perekonnad, sidemed lähedastega. Üle maa levinud hirm tõi vaikuse.

Tuhanded küünlad, mis süüdati Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas ja küllap paljudes kodudes, meenutavad meile, et inimsusvastased kuriteod on aegumatud. Inimõiguste Instituudi juhatuse esimehe Vootele Hanseni sõnul mõistame just nii kõige paremini, miks oleme täna sellised, nagu oleme, ja mida teha tuleks: «Hirmust oleme üle saanud, kuid haavad on alles.»

Viimasel ajal on taas valjenenud need hääled, kelle meelest tuleks kõik minevikku puutuv, kaasa arvatud kommunismikuriteod, seljataha jätta. Lennart Meri on seda omal ajal võrrelnud kinnisilmi purde ületamisega. Olles hirmust üle saanud, tuleb tegeleda haavadega, ent kui meie teadmine pole piisav, ei saa me sellega hakkama.

Üks reaalne lähemistee on Eesti Mälu Instituudi algatus teha kunagisest Patarei vanglast rahvusvaheline uurimiskeskus ja mäluasutus – muuseum. Tsaariaegse merekindluse minevik on mitmekihiline, ent kõige selgemalt on selle tähendus kollektiivses teadvuses siiski nõukogude vanglana. Patarei kordategemine ja avamine viiks meid eesmärgile lähemale – nende müüride vahele kätketut mujal jäljendada oleks pea võimatu. «Tugev emotsioon õpetab kiiresti,» on kirjutanud ideed toetav publitsist Raul Rebane.

Eesti ajalugu ei ole olnud mälule soodne, nendib Viivi Luik. Millal veel kui mitte praegu tasub mälule mõelda! Nii saame paremini aru iseendast ja oleme enesekindlamad oma kättevõidetud vabadust kaitstes.