Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6766001t1h8338.jpg)
/nginx/o/2018/03/17/7695529t1hd089.jpg)
«Jaga ja valitse»-taktika on ilmselt üks enam kasutatud ja töökindlamaid võtteid poliitilise manipuleerimise tööriistakastis. Suurriiklike, et mitte öelda imperiaalsete eesmärkide saavutamiseks pole midagi lihtsamat ega odavamat kui otsida üles mõni lõhe sihtriigis ning asuda seda süvendama. Taevas näeb, et seesuguseid murdekohti on Balkanil massiliselt.
Sada aastat tagasi, 1918. aastal loodud Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik, hilisem Jugoslaavia toimib tänini suurepärase katselaborina nii igat masti manipulaatoritele kui ka identiteediuurijatele. Serblaste sattumine juhtivast rahvast uude rolli, kaotusi saavaks vähemuseks on aga suisa oivaline alusmaterjal konfliktiõhutamiseks.
Jugoslaavia lagunemise järel on serblastele jäänud küll omanimeline riik, kuid ka massiliselt vähemusi kõigisse ülejäänud osadesse. Ühest sellisest osast ehk Bosnia-Hertsegoviinast seekord juttu tulebki.
Ameeriklaste raport
Hiljuti avaldas USA välispoliitika instituut dokumendi sel teemal, kuidas selle liitriigi üks osa, Serblaste vabariik (mitte segi ajada Serbiaga) toimib polügoonina, millel Venemaa harjutab NATO-tõrjeoperatsiooni.
Ülevaate põhitees on väga lihtne. Hiljuti NATO liikmeks saanud Montenegro kogemus oli Moskvale pettumus. Väidetav riigipöördekatse ei andnud tulemusi ning Moskva mätta otsast vaadatuna toimus ebasoovitav areng ehk NATO laienemine. 2015. aastal kutse saanud väikeriik jõudis eesmärgini juba aastal 2017 ning seda ei suutnud takistada ei kohalik serbia vähemus ega Kremli vastuseis.
Nüüd tegevat Venemaa kõik, mis tema võimuses, et vältida järgmist kaotust. Bosnia-Hertsegoviina sai liikmesuseplaani juba kümme aastat tagasi, kuid formaalset liitumiskutset pole veel esitatud. Vaatamata sellele, lähtudes eeldusest, et territoriaalsete vaidlustega riigid pole NATO-kõlblikud, korraldati Serblaste Vabariigis 2016. aastal referendum, mida võib tõlgendada kui ettevalmistust ebaseaduslikuks eraldumiseks.
Venemaa toetus
Ameerika mõttekoja materjal kubiseb näidetest selle kohta, kuidas Venemaa oma eesmärgi saavutamiseks tegutseb. Nii relvastatakse kohalikku politseid Kalašnikovi tüüpi relvadega sel määral ja moel, mis ilmselgelt ületab politseilise funktsiooni jaoks vajaliku.
Gazpromi jm Vene riiklikud asutused kontrollivad nii energeetikat kui ka metallurgiat, tee-ehitust jms.
Ametlikult looduskaitselisi ja muid pehmeid väärtusi kaitsvad ühendused koostatakse noortest tursketest meestest, kes tegelikult treenivad end puhtsõjalistel harjutustel, mida saabuvad juhendama vene instruktorid. Omamoodi lustaka vahepalana kõlab näide, kuidas «kasakate rahvakunstirühmana» saabus Venemaalt riiki sadakond tegelast, kelle kunstiline võimekus jäi tunduvalt alla nende sõjalisele väljaõppele.
Mõistagi ei puudu ka Venemaa majanduslik mõjutustegevus. Gazprom jm Vene riiklikud asutused kontrollivad nii energeetikat kui ka metallurgiat, tee-ehitust jms. Meretuks jäänud Serbiat ja Ploče sadamat ühendavat raudteed ehitavad mõistagi Vene taustaga ettevõtted. Tihedad koostöösidemed juhtivate poliitiliste jõududega ja Serblaste Vabariigi presidendi Milorad Dodiku varjamatu venemeelsus annavad kogu pildile viimase lihvi.
Kui ameeriklaste ülevaatele midagi ette heita, siis ehk vaid seda, et selle koostamisel pole kasutatud ühtegi venekeelset allikat.
Piisab kasvõi Venemaa kurikuulsaima motoklubi Ööhundid – kellel on aktiivne roll nii Serbias endas kui ka Serblaste Vabariigis – veebilehe või sotsiaalmeediakontode vaatamisest, kui kogu asi saab õigeusliku, nn Russki Miri nimel peetava vastupealtungi raamistiku.