Juhtkiri: Euroopa vaevaline ühtsus Venemaa kiuste

Pink, kus leiti teadvusetuna Sergei Skripal ja tema tütar Julia. Foto: BEN STANSALL/AFP/Scanpix

Nädala algul tundus, et Venemaa heameeleks on Euroopa pere ühtsusesse kiil löödud. Täna võib öelda: küll vaevaga, aga kardetud lahkmeelsus hoiti ära.

4. märtsil leiti Edela-Inglismaal Salisburys pargipingilt teadvusetuna Sergei Skripal (66) ja tema tütar Julia (33). Skripal on endine Venemaa sõjaväeluure töötaja, kes mõisteti süüdi salakuulamises Suurbritannia kasuks. Pärast 2010. aastal toimunud spioonide vahetust sai ta Ühendkuningriigilt varjupaiga.

Juhtumi uurimise käigus on Briti võimud jõudnud järeldusele, et tegemist oli mürgitamiskatsega ja et niidid ulatuvad Kremlini. Venemaa juhtkond on süüd eitanud. Rünnaku tegi eriti õõvastavaks asjaolu, et kasutati Nõukogude Liidus sõjaliseks otstarbeks välja töötatud närvimürki Novitšok. Tegu oli esimese säärase keemiarelva käikulaskmisega Euroopas pärast Teist maailmasõda.  

See ei ole siiski esimene niisugune juhtum Suurbritannia pinnal. Viimati mürgitati 2006. aastal radioaktiivse polooniumiga endine idanaabri julgeolekuteenistuse töötaja Aleksandr Litvinenko, kes oli Venemaa presidendi Vladimir Putini häälekas kriitik. Litvinenko suri hiljem haiglas.

Salisburys korraldatud rünnak ei jäänud vastuseta. Suurbritannia peaminister Theresa May andis korralduse saata maalt välja 23 Venemaa diplomaati, millele Moskva vastas samaväärselt. Samuti on peatatud kõrgemal tasemel kontaktid. Sellega olekski asi võinud piirduda.

Ent sõpra tuntakse hädas. Venemaa rünnak Ühendkuningriigi elaniku vastu näitab, et Kreml vilistab jätkuvalt rahvusvahelistele normidele. Vaikses Salisburys toimunud mürgitamine oleks tegelikult võinud juhtuda ükskõik kus. Seepärast on Euroopa Liidu liikmesriigid tulnud Suurbritannia selja taha ja mitte ainult ei väljenda üksmeelsust, vaid kavatsevad rakendada vastumeetmeid vaenulikult käituva riigi suhtes. Tõsi, igaüks eraldi. Aga turvalisus ei ole miski, mida saaks karistamatult löögi alla seada. Ja on hea meel, et ka Eesti on Albioni kõrval. Abi Vabadussõjas ja Tapal paiknevad sõdurid idanaabri võimaliku rünnaku heidutamiseks nõuavad meilt eos kindlat toetust vanale liitlasele.

Paraku teeb meele mõruks, et Euroopa ei olnud ses küsimuses kohe alguses ühtne. Nii mõnegi liikmesriigi esindaja püüdis alguses pehmendada karmi hoiakut agressiivse Venemaa suhtes. On kahju, et ikka veel leidub sinisilmseid. Ja on arusaamatu, miks võttis meie põhjanaabrite peaminister Juha Sipilä kõikidest Kremlile osutavatest tõenditest hoolimata äraootava seisukoha – teame ju me mõlemad, kuidas idakaru askeldab.

Suurbritannia lahkub küll Euroopa Liidust, aga sellest hoolimata oleksid kõik liikmesmaad pidanud viivitamatult kui üks mees tema selja taga olema. Sellised keerulised hetked näitavad, kui raske on ühendusel siiski rääkida ühes keeles. Siin on veel palju tööd teha.