Armin Karu

FOTO: Illustratsioon: Andrus Peegel

Kui Merko Ehituse suuromanikust Toomas Annusest sai tosinkond aastat tagasi Eesti rikkaim inimene ja ajakirjanik küsis temalt kommentaari, ütles ettevõtja, et ajakirjanik võiks näidata, kus see raha on.

Ajakirjandus armastab rikaste inimeste rahakotis sorida. Seda ei tehta mitte üksnes uudishimu rahuldamiseks, vaid ka sellepärast, et ühiskonna rikkaimate inimeste rahaline seis ja selle muutus peegeldab majanduse olukorda.

Tõsi, ka uudishimul on selliste edetabelite koostamisel oma osa, aga oluline on ikkagi majandus. Selliseid edetabeleid koostavad nii ajakiri Forbes kui ka uudisteagentuur Bloomberg, samuti regionaalsed majandusajakirjandusväljaanded kogu maailmas. Bloomberg on finantsturgudel professionaalsete rahaliigutajate kõige olulisem tööriist, mida ei saa mitte kuidagi kerglaseks meediaettevõtteks pidada.

Sarnaselt Annusega saaksid kõik rikaste edetabelitesse kuuluvad inimesed öelda sama – näidake seda raha, sest nende vara ei eksisteeri mitte rahana, vaid ettevõtetena. Ettevõtte väärtust nii-öelda päris rahaks pöörata ei ole lihtne. Selleks tuleb leida ostja ning mida suurem on ettevõte, seda keerulisem on ostjat leida.

Esmaspäeval saime teada, et Olympic EG aktsiatele on leidnud ostja kasiinoärimees Armin Karu ja tema partner Jaan Korpusov. 136 miljonit eurot, mis Karu mõne kuu pärast saab, ongi see päris raha. Ta küll ei saa seda kätte sularahana, mille 500 euro suuruste (mida Euroopas kutsutakse Bin Ladeniks, sest kõik on sellest kuulnud, aga vähesed näinud) pakkide äramahutamiseks oleks vaja peaaegu nelja kuupmeetrisuuruse mahutavusega seifi, vaid see laekub Karu investeerimisettevõtte Hansa Asset pangaarvele.

Kohe pärast uudise avalikustamist tekkis paljudel küsimus, miks ta seda teeb ja kuhu ta selle raha paneb. Kummalegi küsimusele pole Karu vastanud. On ju ilmne, et energiat täis inimese jaoks tuleb 52 aasta vanuselt aktiivsest tööst loobumine liiga vara. Kas jackpot ei saabunudki talle mitte liiga vara?

Esimesed 15 aastat oli Olympic väga edukas ettevõte, millest ihkasid osa saada ka mitmed kurikaelad. Börsileminek 2006. aasta sügisel viis Armin Karu hoobilt Eesti rikkaimaks inimeseks. Paraku ei kestnud edu kaua. Finantskriis tõi Olympicule suure kahjumi ning Ukraina ja hiljem Rumeenia turult lahkumise.

Ka aktsia hind, mis börsil oleku esimestel kuudel raketina taevasse lendas, pole suutnud praeguseni aktsiate avaliku emisiooni (IPO) tasemeni tõusta. Paar tuhat ustavat väikeinvestorit, kes on olnud aktsionärid börsileminekust saati, on oma investeeringuga plussis vaid tänu dividendidele, mistõttu on pakutav aktsiate ülevõtmishind väikeaktsionäride meelest selgelt liiga madal. Nii on see kasiinoäri puhul ikka – maja võidab alati.

Kui inimene saab lotovõitu liiga noorelt, võib juhtuda, et ta ei oska sellega mitte midagi mõistlikku peale hakata – ostab kalli auto, hakkab lõbutsema või lööb selle laiaks kasiinos. Armin Karu puhul seda muidugi karta ei ole. On tal juba praegugi kõik juba olemas ning ka elukogemust piisavalt ja jääb ülegi. Ilmselt ka energiat.

Vähem kui kaks aastat tagasi oli Karu tähelepanu keskmes, kui tõi Eestisse prestiižika Hiltoni hotelli. Teadjate sõnul oli selle ehitamine Karu südameasi, kus ta sekkus ka kõige pisematesse detailidesse.

Armin Karu ise on öelnud, et vaikset tiksumist tema iseloom ei taluks ja ettevõtja geen on tal sees. Pärast Hiltoni valmimist on ta tunnistanud, et tahab nii mõnegi suure asja veel ära teha. Ehk sinna see raha lähebki?