Kaire Uusen

FOTO: Erakogu

Viimasel ajal on taas arutletud õnne teemal: miks on Eesti ÜRO õnneraporti pingereas küll nii viletsal kohal ja miks kodumaale tagasi tulevaid eestlasi avasüli ei tervitata, ehkki sõnades neid justkui oodatakse.

Tellijale

Kui kaugel olles õhatakse Eesti leiva ja looduse järele, tunneb inimene tagasi Eestisse kolides end pigem «Libahundi» Tiinana, kes peab metsa ehk siis tagasi Euroopasse põgenema. Maitsva leiva ja looduse asemel kohtutakse kurja külarahvaga, kes ei võta tulijat omaks.

«Kord tantsivad rõõm ja õnn inimesel ees, kord taga, väga harva aga temaga koos» ja «õnnetu armastus on ainuke õnnelik armastus». Nii ütles Tammsaare.

Õnn ongi enamasti alati möödas või siis alles ees. See, kui õnnelikud me täna oleme, saame öelda alles tulevikus. Enamik meist võib meenutada hardusega noorpõlvearmastust, mis kord tõi valu ja pisaraid, aga nüüd parajas vanuses ja ohutult distantsilt vaadates tundub nagu muinasjutufilm. Meie tänased probleemid võivad tulevikus tunduda õnnena, kui aastaid on parasjagu palju möödunud või meie elu veel hullemaks pöörab või meenutaja lihtsalt õrna hingega on.