Kaja Kallas, Hanno Pevkur.

FOTO: Eero Vabamägi

Tolm on maha langenud ja rallisõit läks lahti. Nagu Reformierakonna ekipaaži kaardilugeja Kert Valdaru mainis – sellise meeskonnaga võib vabalt rallit sõita ja valimised võita. Oravate rallimasin juba kihutab tuhatnelja, kuigi kumbki kokpitis koha sisse võtnud sõitja pole veel juhiluba kätte saanud, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Jääb loota, et Tänaku järvesulpsatusest ja kivide rammimisest on õpitud ning jõutakse järgmise aasta märtsis ühes tükis finišisse. Ja see oleks vaid vahefiniš, karikavõiduni on etappe veel hulgi.

Rallifännidest kolmandik hoiavad pöialt reformierakonna ekipaažile (viimase küsitluse järgi 33,5 protsenti) ja see julgustaski oravaid juhilubadeta startima. Nii piloot Kaja Kallas, kes pakib alles Brüsselis kohvreid kui ka kaardilugeja Kert Valdaru ootavad endi grillimist aprillikuisel parteifoorumil. Kuna kõik konkurendid on edukalt kõrvaldatud, võib arvata, et juhiload kirjutatakse neile välja.

Puhaste lehtede poliitika

Tähelepanuväärne erand meie poliitmaastikul on, et Kaja Kallas on kasutusele võtnud puhaste lehtede poliitika. Niisiis, kolm puhast lehte on käsikirja köidetud – Kallas ise, peasekretäri kandidaat Valdaru ja värske asespiiker Kalle Laanet. Lisades fraktsioonijuhi Jürgen Ligi, kes on kummalisel kombel suutnud oma imestavate silmade all asuvat suud õigel ajal kinni hoida, on erakonna juhtkond paigas.

Kui aga vaadata meeskonna pingil sügelevate varumeeste-naiste ridasid, siis ega päris säravvalgeid lehti palju järel polegi. Kristen Michali valget kampsunit on nii kõvasti küüritud, et see on viledaks kulunud, kuid küllap see silmi vidutades oravavalgena paistab. Pingilt on võtta muidugi plejaad endisi ministreid (ainuüksi riigikogus 13), kuid Kallas soovib kindlasti uusi nägusid-tegusid. Uue mõõtu ei anna välja Marina Kaljuranna tagasitoomine või Marko Mihkelsoni kampa võtmine. Vähegi värskemad tegijanäod oleksid ehk Toomas Kivimägi ja Eerik-Niiles Kross.

Pevkuri selge signaal oli, et oravaparteile on halb, kui Laanetist saab asespiiker. Teisisõnu – Pevkuril on jätkuvalt rusikas taskus.

Nagu tulevane peasekretär Valdaru pärast fraktsiooniga kohtumist märkis, et nägi seal puhanud ja rõõmsaid inimesi, kes on valmis lahingusse minema. Niisiis, lahing tuleb, kuigi esialgu käib see erakonna sees.

Pevkuri kiusamine ja lähetamine varumeeste pingile

Ennenägematu epopöa on praeguse partei esimehe Hanno Pevkuri kiusamine. Kuigi Pevkur teeb halva mängu juures head nägu ja ütleb, et tegemist on demokraatia triumfiga, on selge, et vaevalt aastaga on ta oma usalduskrediidi maha mänginud. Mõelda vaid, kui ta olnuks valitsusjuht.

Viimase kabjahoobi sai Pevkur Kaja Kallaselt, keda ta üritas kahvlisse võtta, mispeale europarlamentäär oli sunnitud valima poole asespiikri kandidaadi valimisel.

Pevkuri ja Laaneti suurim erinevus seisneb suu pruukimise ulatuses. Kui Pevkur põeb lobisemispidurdamatust, mis muide, talle saatuslikuks saigi, siis Laanet saarlasena ei saa endale lubada tühja jutu veeretamist, saarlased on teoinimesed. Konkurents poliitmaastikul on tervikuna karm – sellest ütlusest Laanetil piisas.

Tähenduslik oli Pevkuri sõnum pärast fraktsiooni hääletusel lüüasaamist – üks päev on hästi, teine päev halvasti. Järelikult Pevkuri selge signaal oli, et oravaparteile on halb, kui Laanetist saab asespiiker. Teisisõnu – Pevkuril on jätkuvalt rusikas taskus. Ja mitte ainult Pevkuril – lisaks neli reformierakondlasest rahvasaadikut käivad ringi, taskud rusikast punnis (juhul, kui EKRE hääled pidasid).

Kas prantslased saatsid meile makronismi?

Kaja Kallase tulekut võimaliku valitsuse etteotsa on võrreldud makronismi jõudmisega meie maale. Makronismiga seondamine siinkohal ei päde, kuna esiteks – Emmanuel Macron ei tulnud võimule kusagilt kõrvalt, vaid oli enne Prantsusmaa presidendiks ja Andorra kaasvürstiks saamist majandus- ja rahandusminister. Teiseks – lõi ta oma n-ö partei Edasi! eelmise aasta presidendivalimisteks, meie oravapartei on aga suurima võimukogemusega erakond.

Kui keegi arvab, et Kaja Kallas ei suuda Helmesid taltsutada, siis just käremeelsete paikapanemist on ta europarlamendis õppinud, vähemalt seda näinud.

Sellele vaatamata – ebatraditsioonilisem võimukoalitsiooni moodustamine oleks tervendav.

Kihutades rallimasinaga juba tulevikku, võiks kujutleda, kuidas näeks välja meie tulevane võimukoalitsioon. Kui Kaja Kallas tahab jätkata puhaste lehtede poliitikat, siis ei saa ta teha koalitsiooni keskerakonnaga enne, kui Jüri Ratas on koostööleppe Ühtse Venemaaga prügikasti visanud, mis on aga Tallinna võimu silmas pidades vähetõenäoline.

Järgmine valik oleks EKREga kokku lüüa, kuna nende reitingu pidev tõus võimaldaks heal juhul kahepeale pooled kohad kokku saada. Liit EKREga oleks puht praktiline diil, kuna kahe partneriga koalitsioon on püsivam kui kolme jalaga taburet.

Kui keegi arvab, et Kaja Kallas ei suuda Helmesid taltsutada, siis just käremeelsete paikapanemist on ta europarlamendis õppinud, vähemalt seda näinud.

Sotsid jäävad oma jäärapäise juhi Jevgeni Ossinovski pantvangis kümnendiku peale ning suurde poliitikasse neil erilist asja pole. IRLiga on nagu on ja vabaerakondlastel pole Toompeal midagi teha ja ega neil pole ka mõtet seal toole kinni hoida, kui neid poliitikategemine ei huvita, lastes jätkuvalt hääletuskasti tühje sedeleid (kui just Indrek Tarand ei tule valgel päästval hobusel).

Maksudega mängitakse!

Kaja Kallase valitsusest võiks asja saada, kui ta vaid ei komistaks oravate sajandi alguse loosungile – maksudega ei mängita. Karm tegelikkus on see, et maksudega justnimelt mängitakse! Poliitika põhiline ja ainuke, rõhutan – ainuke, ülesanne on maksude kogumine ja jagamine maailmavaatelisest vinklist.

Kui aga keegi soovib Kaja Kallase võimuletulekus näha perekonna kättemaksu aktsiooni Siim Kallase kahe viimase nurjumise eest (partei ülevõtmise katse 2014 ja presidenditooli alt äratõmbamine 2016), siis ka seda on võimalik uskuda. Nagu laulusalm ütleb – ka unustuse jõel, on (K)kallas kahel pool.

Igatahes, see kevad tuli teisiti ja järgmine tuleb hoopis teistmoodi.