Juhtkiri: lootuse lindid

Toomas Hendrik Ilves pani Liibanonis röövitud eestlaste toetuseks rinda kollase lindi. Foto: Erakogu

Tuleb kannatada ja mitte lootust kaotada

Ligi 60 päeva on möödunud ühiskonda šokeerinud teatest, et Liibanonis Bekaa orus rööviti seitse eesti rattamatkajat. See ei ole olnud kerge aeg ühelegi vähegi empaatiavõimet omavale eestlasele.

Me oleme suurema tähelepanuga kui kunagi varem jälginud sündmusi rahutus Lähis-Idas, oodanud ärevusega uudiseid. Selline kogemus on Eestile esmakordne ning, arvestades piirkonna komplitseeritust, ka keerukas diplomaatiline väljakutse.

Eile internetti üles laetud videosalvestis pakkus taas pisukest tröösti, sest noored tublid mehed ja pereisad, ehkki kurnatud ja habemesse kasvanud, on vähemasti kõik koos, elus ja terved. Olukord viitab sellele, et meil kõigil tuleb veel varuda kannatust.

Pantvangikriiside asjatundjate kinnitusel võivad niisugused juhtumid väga pikaks venida. Avalikku lunarahanõuet ega ka poliitilist nõudmist viimases ülesvõttes ei olnud. Välistada ei saa esimest ega teist.

Kui esimeses videos viidati piirkonna ja ka maailma juhtpoliitikutele, siis seekord survestati otseselt Eesti võime. Loomulikult on ligi kaks kuud pikk periood ja aja jooksul pinge paratamatult järjest kasvab.

Ei maksa aga unustada, et seda asjaolu üritatakse praegusaja kommunikatsioonikanalite kaasabil emotsioone võimendades ära kasutada. Sel viisil avalikkuse ette jõudvates salvestistes ei kuule me vangide arvamusi ega hinnanguid.

See on vangistajate sõnum, mida esitatakse röövitute suu läbi. Õigupoolest polegi see tegelikult sõnum ise, vaid lihtsalt üks pisike kild suuremast puslest, mille pilti võib esialgu vaid ähmaselt aimata. Nii nagu rahvas, pole ka ükski lähem asjaosaline vange unustanud.

Eesti ajakirjandus ei ole teemat kahe kuu jooksul unarusse jätnud, ehkki seda avalikkuse vaateväljas hoida on kohati üsna keerukas. Mitu ametkonda tegeleb Liibanoni küsimusega pidevalt ja intensiivselt – loomulikult ka välispartnerite toel –, kuid avalikkusele jagub, osaliselt ka mõistetavatel põhjustel, teavet napilt.

Niisiis, ühest küljest pole palju uut infot, teisalt tuleb arvestada, et röövitute peredel on raske ajakirjanduse tähelepanutagi. Muidugi tekib küsimus, kas ja mida saaksin mina tavakodanikuna antud juhtumil ära teha? President Toomas Hendrik Ilves on soovitanud ratturite toetuseks kanda revääril kollast linti.

Kas riigipea eeskuju järgida või mitte jääb iga kodaniku enda otsustada. Kuid vähemasti sisaldab üleskutse seda, mida me nii väga vajame. Lootust, et vangistatute päästmiseks tehakse tõepoolest kõik, mis võimalik. Kunagi tuleb ehk päev, mil teame rohkem ja põhjalikumalt juhtunu üksikasju. Kuid kõige olulisem, et mehed ise koju saaksid.