Selle aasta Postimehe arvamusliidrite lõuna «Mina, robot. Kas usaldame inimeste maailma tehisintellektile?» külalised Tarmo Soomere, Jaak Jõerüüt, Liina ja Vahur Kersna, Margit Sutrop, Toomas Paul ja Ilmar Raag jagavad oma mõtteid kuuldud ettekannetest ja tänavusest arvamusliidrist, semiootik Mihhail Lotmanist.
Vahur Kersna: kui Lotmanist rääkida, siis ma ei arva kohe kindlasti, et arvamusliidri tiitel läks valele inimesele (2)
Tarmo Soomere
Eesti Teaduste Akadeemia president
Täna me kuulsime, kuidas pandi küsimuse alla inimese enesepositsioneering suures maailmas, universumis. Tavaliselt positsioneerib inimene ennast äärmiselt väheste teadmiste põhjal. Selles kontekstis meenus üks Ameerika kirjanikule Mark Twainile omistatud mõte: «Ma ei karda meie juhtide puhul seda, mida nad ei tea, vaid seda, mida nad kindlalt teavad, aga mis on vale.»
Jaak Jõerüüt
Postimehe arvamusportaali kolumnist
Tehisintellekti teema on hästi aktuaalne, see on selge. See ei tähenda aga, et oleksin nõus kõigi arvamustega, mis kõnepuldis avaldati. Mõlemat esinejat oli hästi huvitav kuulata, kuid seekord on kohane selline eestikeelne fraas nagu «üks oli parem kui teine».
Mihhail Lotmani saamine arvamusliidriks oli äärmiselt õige valik. Võin seda puhta südamega öelda. Postimehe autorina ja kauaaegse lugejana mõtlesin ju paratamatult ka ise, kes see võiks olla ja kelle peale minu näpp langeks. Minu näpp oleks täpselt samale kohale langenud, ilma igasuguse kõhkluseta. Lotman on terav, hea ja omapärane. On üks selline lühikene neljatäheline sõna: tase. Taset tuleb hoida ja tema on täiesti sellel tasemel.
Vahur Kersna
ajakirjanik
Olen Kristjan Pordi andunud austaja. Kuulan teda raadiost vahel nii, et jätan auto lausa seisma. Tema mõtted on alati väga sisukad ja hästi väljendatud. Nautisin väga ka tema tänast ettekannet.
Kui Lotmanist rääkida, siis ma ei arva kohe kindlasti, et arvamusliidri tiitel läks valele inimesele. Täna siin saalis, nende kahesaja inimese hulgas, oli tegelikult kusagil viiskümmend inimest, kes oleksid selle tiitli väärilised. Nende puhul ei oleks mingit kahtlust, et nad oleksid selle ära teeninud, mina nende hulgas. (Naljatamisi.)
Liina Kersna
riigikogu liige (Reformierakond)
Oleme Vahuriga suured Kristjan Pordi austajad. Tänane ettekanne kinnitas seda – inimene rääkis peast nii sisutihedat ja mõtestatud teksti ning seda oli väga nauditav kuulata. Mis puudutab tehisintellekti, siis mina siiski usun, et inimeses on midagi rohkemat kui tehisintellektis. Ja seda läheb maailmas alati vaja.
Täna räägiti sellest, kuidas tehisintellekt võib ameteid üle võtta. Võtame näiteks õpetaja ameti – jah, on öeldud, et tehisintellekt võib õpetajana olla laste suhtes õiglane, aga kuidas ta õpetab näiteks moraalsust või eetikat? Kuidas ta teeb jooksvates situatsioonides selliseid eetilisi valikuid, mida üks väga hea õpetaja teeb alati paremini kui tehisintellekt?
Mihhail Lotman on täiesti fantastiline inimene ja minu meelest on ta segastel aegadel oma arvamustega toonud ühiskonda selgust. Tema mõtted on kristalliseerunud, ta kirjutab kõigile arusaadavalt. Ausalt öeldes on ta oma arvamustega tihtipeale õhu puhtaks löönud. See on väga suur väärtus, mida me peame ühiskonnas hoidma. Mul on hea meel, et Postimees teda esile tõstis.
Margit Sutrop
Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja
Tänased ettekanded andsid mõtlemisainet selleks, mida tehisintellektiga seoses kardame ja loodame. Ent need sõnavõtud ei ammendanud kaugeltki seda, mis kõik täna sellega kaasneb.
Näiteks ka sellesama äsjase liiklusõnnetuse puhul, kus hukkus esimene isejuhtiva auto ette jäänud inimene, tekib küsimus, kuidas tagame, et meilt mingisuguse otsustusõiguse saanud tehisintellekt teeks sellise eetilise valiku, et see ei oleks inimesele kahjulik. Nagu osutasid tänased kõnelejad, ei piisa masinate paremaks programmeerimiseks ilmselgelt enam tehnoloogidest, vaid sinna peab kaasama ka eetikuid, juriste ja palju teisi. See on põnev väljakutse, sellepärast et see on väga interdistsiplinaarne. Ja me peame ka Eestis selle arutelu tõstatama, et inimesed saaksid aru, mis on need valikud.
Mihhail Lotmani saamine aasta arvamusliidriks teeb mulle head meelt. Töötame temaga koos Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudis. Pean temast väga lugu. Arvan, et ta on hea näide sellest, kuidas üks akadeemik saab ühiskonnale pidevalt edastada oma sõnumit, mõjutada, kaasa mõelda, nii et inimesed loevad seda. Ta on eetilise selgrooga, ta ei ole mõjutatud mitte ühestki jõust, vaid ta mõtleb sügavuti. Palju õnne Mihhailile!
Toomas Paul
teoloog
Vaevalt on tulevik masinate päralt, sest ilma inimeseta, kes on nad ehitanud, ei saa nad kõige olulisemaga hakkama. See oleks hüpe, mida oleks raske kujutleda. Poola ulmekirjanikul Stanisław Lemil on suurepärane lugu «Lymphateri valem», mis ilmus ajakirjas Noorus. Seal loob üks mees endast targema tehisintellekti. Mitte mehhaanilise, vaid orgaanilise. Ja siis otsustab selle hävitada. Too ütleb talle, et minust ei saa isatapjat. Küsimus on selles, kas meil on isatapjaid. Ilma meieta masinad ei saa korda, kuid targemad on nad meist igal juhul varsti.
Kartus, et läheme üle tehisintellektile, on analoogne ludiitide omaga. Me ei kujuta ette, milliseid ameteid võiks robotite maailmas vaja olla. Ega praegugi pole töötute armee liiga suur, vaid lihtsalt viis protsenti ongi loomulik.
Aga kui robotid nii hästi tööle hakkavad, mis häda pärast siis meie peaksime tööd tegema? Me ei peaks seda kartma.
Ilmar Raag
aasta arvamusliider 2014
Väga imelik, et Mihhail Lotman ei ole varem saanud Postimehe arvamusliidri tiitlit. Minu arvates on ta vähemalt 2007. aastast saadik igal aastal paari terava märkusega silma torganud. Üks huvitavamaid mõtteid, mis mul kohe meelde tuleb, on pärit 2008. aastast. Mäletan, olime koos ühel koosolekul, kus ta rääkis sellest, kuidas anonüümsed kommentaarid on enam-vähem sama vana kui inimkond. Ja nagu ta ütles Jannseni kuju vastuvõtmisel, ei ole kommentaaride tase hea, need rikuvad diskussiooni ära. Aga see kõik ei ole ju mingi uus nähtus.
Lotman on selline kummaline tegelane. Ta on Isamaa ja Res Publica Liidu liige. Aga kui loen tema tekste, siis on need eelkõige intellektuaalsed suveräänsed arutelud, mitte poliitilisest kommunikatsioonist ajendatud, ja seda oskan tema puhul hinnata.