/nginx/o/2018/03/21/7707999t1h8a0c.jpg)
/nginx/o/2018/03/21/7708493t1hf83d.jpg)
Isa, kes ei ärritu lapse nutu peale, on hea lapsevanem, kirjutab Michigani ülikooli psühholoogiaprofessor Brenda Volling veebiväljaandes The Conversation.
Brenda Volling: heaks isaks olemise saladus võib peituda testosteroonivähesuses (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljud värsked lapsevanemad saavad teada, et korralikult magada neil naljalt enam ei õnnestu. Mida aga värsked lapsevanemad tõenäoliselt ei tea, on tõik, et nuttev imik tekitab mõnes mehes testosteroonilanguse, mis, nagu selgub, on õige kasulik. Testosterooni vähenemine võib muuta nad empaatilisemaks ja vähemagressiivseks, see aga tähendabki, et nad on paremad isad.
Need andmed meeste hormonaalsete muutuste kohta pärinevad uuringust, mille ma viisin koos üliõpilase Patty Kuoga läbi Michigani ülikoolis. See heidab uut valgust meeste kui lapsevanemate olemusse ja võib olla abiks, kui nad soovivad olla oma lastele paremad isad.
Lapse nutt võib nii emas kui ka isas esile kutsuda mitmesuguseid emotsionaalseid reaktsioone alates empaatiast pahameele ja ärrituseni. Parim reaktsioon on empaatia, ärritus võib aga kaasa tuua agressiivset käitumist, mis võib lausa last ohustada.
Me avastasime, et kui mehed nägid oma beebit hädas ja nende testosteroon vähenes, olid nad imikuga suheldes märksa hellitavamad ja tundlikumad isad.
Samuti avastasime, et kui isad pidasid ennast empaatiliseks ja väitsid, et armastavad lapse ema, siis olid nad ühtlasi tundlikumad isad.
Hormooniseose otsingul
Ehkki lastega meestel on tihtipeale testosteroonitase madalam kui lasteta meestel, ei ole varasemates uuringutes sugugi alati edukalt leitud seost isade ja laste otsese suhtlemise ja isade testosteroonitaseme vahel.
Me teadsime, et meeste testosteroonitase väheneb ja nad suhtuvad imikusse suurema sümpaatiaga, kui kuulevad teda nutmas. Aga me ei teadnud, kas isad reageerivad samamoodi, kui peavad otseselt suhtlema omaenda hädas imikuga.
Selleks kasutasime levinud uurimisparadigmat imiku ja vanemate läheduse hindamiseks, mida nimetatakse «Strange situation». Isad lahutati imikutest kolmeks minutiks, seejärel lasti nad taas kokku. Imikud muutusid tihtipeale lühikese lahusoleku ajal nähtavalt rahutuks ja otsisid kiiresti lohutust, kui isa naasis.
Kui isad kogesid nutvast imikust lahutamise järel suuremat testosteroonilangust, olid nad ülesannete lahendamist õpetades ühtlasi tundlikumad.
Seejärel palusime isadel suhelda 15 minutit oma imikuga ja õpetada üheaastasele lapsele mõningate keerulisemate ülesannete lahendamist. Selle juures jälgisime, kui tundlikud ja ennast kehtestavad nad lapsega suheldes olid. Samuti kogusime meestelt sülge enne lapse juurde jõudmist, lahutamisepisoodide järel ning ülesannete lahendamise õpetamise järel, et mõõta testosteroonitaset ja välja selgitada, mil moel see ajas muutub.
Kui isad kogesid nutvast imikust lahutamise järel suuremat testosteroonilangust, olid nad ülesannete lahendamist õpetades ühtlasi tundlikumad. Me vaatlesime selliseid asju, nagu näiteks see, kas isad toetasid lapse püüdlusi ülesande lahendamisel või katkestasid juhendamise ja lohutasid imikut, kui ülesanne teda rivist välja lõi.
Selle käigus avanes meie ees veel üks vihje, kuidas olla hea isa, sest varasemad uuringud olid näidanud, et tundlik ja lapsele reageeriv isa aitab kaasa imiku sotsiaalsele, emotsionaalsele ja kognitiivsele arengule. Neil tähelepanekutel on oluline mõju imikute eest hoolt kandvate isade abistamisel, sest me teame nüüd, kuidas aidata isadel toime tulla imiku murega.
/nginx/o/2018/03/22/7710033t1h7af8.jpg)
Milleks seda vaja on? Testosterooni tõus imikunutu peale ning isa suutmatus last lohutada võib kaasa tuua agressiivset käitumist, mis seab imiku väärkohtlemise ohtu.
Me usume oma uuringu põhjal, et isade empaatia ja testosteroonitaseme alanemine vormisid nende reaktsiooni. Kui näiteks isa tõlgendab imiku nuttu mure edastamise meetodina ja tunneb imikule kaasa, tema testosteroonitase langeb. See omakorda soodustab lapse eest hoolitsemist.
Aga kui isa tõlgendab imiku nuttu ärritava tegurina ja tunneb, et ei suuda mingil moel lapsele abiks olla, võib tema testosteroonitase tõusta, mis soodustab pealetungivamat või negatiivsemat reaktsiooni. Sel juhul saab sekkuda ja olla isadele abiks nutva imiku lohutamisel rahustaval viisil.
Lohutamine parandab ka isa enesetunnet
Teine uuring, mille korraldasin koos Carolyn Daytoniga Wayne’i riiklikust ülikoolist, näitas, et isad kasutavad lapse esimesel eluaastal emadest vähem strateegiaid nutva imiku vaigistamisel (kaissu võtmine, kiigutamine).
Me ei tea, kas põhjus peitub selles, et isad osalevad emadest vähem laste eest hoolitsemisel või on isadel lihtsalt vähem strateegiaid varuks, sest nad ei ole õppinud, mida sellistel juhtudel ette võtta. Siinkohal oleks tervishoiutöötajatel hea võimalus pakkuda omapoolset abi ning õpetada nii isadele kui ka emadele tõhusaid lapse vaigistamise meetodeid.
Kui isad olid rohkem kaasatud ja osalesid võrdselt partneriga imiku vaigistamisel, tundsid mehed ennast toimekama isana. Samuti suhtusid emad sellisel juhul lapse aastaseks saamise ajal lapse nuttu märksa rahulikumalt. See lubab arvata, et isade kaasamine, kes suudavad tõhusalt last vaigistada, annab oma panuse perekonna üldisse heaollu.
Hormonaalsed muutused algavad juba raseduse ajal - ka meestel
Naistega toimub raseduse käigus mitmeid muutusi, sealhulgas kaalu lisandumine, unikaalsed toidusoovid ja energia vähenemine. Meeste puhul on üleminek tähelepandamatum ja varasemad uuringud on näidanud, et enamik muutusi toimub pärast lapse sündi.
Michigani ülikooli uuring, mida juhtis psühholoog Robin Edelstein, näitas aga, et mehi tabavad hormonaalsed muutusid juba enne seda, kui nad isaks saavad. Need muutused võivad olla seotud psühholoogiliste muutustega, mida mehed isastaatuseks valmistudes kogevad, muudatustega armusuhtes või isegi füüsiliste muutustega, mis tabavad neid koos lapseootel partneriga.
Igal juhul võib isa hormonaalsetel muutustel olla oluline mõju sellele, kuidas lapsevanem pärast lapse sündimist käitub. Michigani ülikooli uuringus uuriti muu hulgas 29 esimest last ootava paari sülge. Teadlased uurisid sünni eel nelja hormooni, sealhulgas testosterooni taset neljal eri ajal (12., 20., 28. ja 36. nädalal).
Michigani ülikooli uuring, mida juhtis psühholoog Robin Edelstein, näitas aga, et mehi tabavad hormonaalsed muutusid juba enne seda, kui nad isaks saavad.
Mehed, kelle testosteroonitase oli rohkem langenud, suhtusid imikusse vähem vaenulikult ja nende partnerid ütlesid, et mehed abistavad ka kodus sagedamini. Naistel samal ajal tõusis sünnituse eel kõigi nelja hormooni tase, mis sobib varasemate uuringute tulemustega.
Meestel aga hakkas testosteroonitase langema juba kuid enne seda, kui nad sünnitusruumi astusid, millel küllap on oluline mõju ka vastsündinu edasisele arengule.
Nagu mainitud, võib seepärast, et testosteroon on üldiselt seotud agressiivsusega, meestel, kel on lapse sünni järel selle hormooni tase madalam, olla hõlpsam hakkama saada uute lapsevanemakohustustega ning pakkuda imikule sellist hoolitsust, mis soodustab lapse korralikku arengut.
/nginx/o/2018/03/22/7710059t1hc664.jpg)
Me vajame kõige eelneva täpsustamiseks loomulikult lisauuringuid. Praegu võib eri uuringute põhjal igatahes järeldada, et mehi tabavad bioloogilised muutused juba enne seda, kui nad isaks saavad. Samuti selgub uuringuist, et nad suudavad nutvaid imikuid vaigistada ja nende eest hoolt kanda. Lisaks näitavad uuringud, et empaatilised isad, kes armastavad oma partnerit ja kel hädas lapse peale testosteroonitase väheneb, suudavad imiku eest hoolitseda moel, mis aitab kaasa lapse sotsiaalsele, emotsionaalsele ja kognitiivsele arengule.
Isad on tänapäeval laste eest hoolitsemisse kaasatud märksa rohkem kui varasematel aastakümnetel, ent ometi käsitletakse paljudes uuringutes neid endiselt teisejärgulise vanemana, omamoodi «lisana» lapse elus.
Ehkki naised küllap kulutavad tänapäevalgi tundides mõõdetuna laste eest hoolitsemisele rohkem aega kui mehed, on viimase 40 aasta uuringud üha selgemini näidanud isade rolli laste tervise ja arengu tagamisel.
Isad on tänapäeval laste eest hoolitsemisse kaasatud märksa rohkem kui varasematel aastakümnetel, ent ometi käsitletakse paljudes uuringutes neid endiselt teisejärgulise vanemana, omamoodi «lisana» lapse elus.
Isadel on laste elule kindel mõju. Nende hoolitsus ja õpetus, samuti rahaline toetus, mõjutab lapse emotsionaalset tervist, sotsiaalset pädevust ja kognitiivset arengut.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane