Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/03/21/7707609t1ha2e3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/03/21/7708907t1h0eeb.png)
Mis tegelikult toimus Süürias, Deir ez-Zori provintsis, ja milliseid järeldusi sellest võivad teha Venemaa ja Ameerika sõjaväelased, kirjutab Novaja Gazetas Vene militaaranalüütik Pavel Felgengauer.
Nõndanimetatud TšVK (vene keeles tšastnaja vojennaja kompanija, erasõjakompanii) Wagneri lepinguliste võitlejate ligikaudu mehhaniseeritud pataljoni taktikalise grupi (PTG) suuruse koondüksuse purustamine 7. veebruaril öises lahingus Eufrati vasakul kaldal Deir ez-Zori linna lähedal ei muutnud tõsiselt justkui midagi kohalikus ja piirkondlikus sõjalis-poliitilises seisundis.
Naftadestilleerimistehas, mille ammustel rahulikel aegadel ehitas Ameerika firma Conoco ja mis väidetavalt olnud koos teatava hulga kohalike Süüria liitlaste, president Bashar al-Assadi poolehoidjatega teele asunud Wagneri võitlejate põhisiht, jäi ka pärast lahingut, mis, tõsi, meenutas rohkem ühepoolset tapatalgut, Süüria Demokraatlike Jõudude (SDJ) ja nende Ameerika nõunike kontrolli alla.
(Mõningail andmeil olla Conoco tehases lisaks SDJ araabia-kurdi võitlejatele ja ameeriklastele olnud ka Inglise eriüksuslasi.)
Kaotuste üldarvu hindavad eri allikad paarikümnest mõnesajani. Kuid purustatud PTG-d keegi jälitama ei hakanud ning Eufrati jõge pidi kulgev eraldusjoon, mis lahutab nõndanimetatud Ameerika ja Venemaa mõjutsooni, mida Wagneri grupp üritas 7. veebruaril «natuke» itta nihutada, jäi tegelikult muutmata.
Venemaa-Ameerika suhteid, mis juba niigi olid halvemast halvemad, Deir ez-Zori lahing väliselt märkimisväärselt ei halvendanud. Ameeriklased tulistasid õhust hirmuäratavat Wagnerit, nende enda kaotused piirdusid ühe kergelt haavata saanud kurdi võitlejaga.
Nähtavasti Pentagonis mõnevõrra isegi ehmatati nii otsustava, vastase täielikult purustanud võidu üle: peaasi et asi ei eskaleeruks suureks sõjaks – ja kuni ametlikult ei nendita, et anti löök venelaste pihta, siis me ju ei teagi, kes need olid. Nende Venemaa kolleegid aga oleksid otsekui suu vett täis võtnud.
Algul anti teada, et Deir ez-Zoris ründasid «al-Assadi-meelsed jõud» SDJ kurde; Wagnerit ei mainitud üldse. Kuid ka kurdide ja Bashar al-Assadi režiimi suhted ei saanud kannatada. Vastupidi, Damaskuses teatas ametlik agentuur SANA 19. veebruaril, et mingid al-Assadi poolehoidjate «rahvajõud» aitavad kurdide rahvaomakaitseüksustel (Yekineyen Parastina Gel, YPG) kaitsta Afrini ringkonda Süüria kirdeosas kuu aja eest alanud Türgi sõjaväelaste pealetungi eest.
Türgi on kuulutanud YPG terroriorganisatsiooniks, ent Damaskuses nimetatakse terroristideks hoopis Türgi-meelset Süüria opositsiooni, Türgi operatsioon Afrinis «Oliivioks» on aga kuulutatud agressiooniks. Türgi president Recep Tayyip Erdoğan helistas 19. veebruaril ette teatamata Vladimir Putinile ning, nagu teatati Ankarast, olla ähvardanud Damaskuse võime «tagajärgedega», kui need aitavad kurdidel Afrini kaitsta. Damaskuses kohe taganetigi ning Afrini ei ole seniajani mingit abi saadetud, kuid kindlasti püütakse kurdidega läbirääkimisi pidada ja liitu sõlmida. Kuna SDJ ja YPG on suurel määral üks ja sama, ei olnud Süüria juhtkonnal vähimatki põhjust kiita heaks Wagneri operatsiooni tööta seisva tehase äravõtmiseks potentsiaalsetelt liitlastelt.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/21/7708111t1hc729.jpg)
Venemaa on esitanud asja nii, et mingid Süüria «omakaitseväelased» tegutsesid 7. veebruaril oma algatusel ja «kooskõlastamata Venemaa väejuhatusega». Juba see, et muidu suhtekorralduslike avalduste peale nii maiad Venemaa ametkonnad nii kaua ja nii kidakeelselt vaikisid ega alustanud julmi propagandalööke kohutavate jänkide vastu, tekitab tõsist kahtlust, et tegu oli siiski mingisuguse kokkuleppega ja seejärel hakati sõjaametkondades lahendama igavesi vene küsimusi: «Mida teha?» ja «Kes on süüdi?» Ja mis peamine: mida viimaks Putinile ette kanda ja kelle õlule laotada lüüasaamise tagajärjed?
Välja on käidud kinnitamata versioon, et 7. veebruari operatsiooni piirkonnas tegutsesid Wagneri selja taga Venemaa relvajõudude eriüksuslased, kes arvatavasti lahkusid õigel ajal ega sattunud ameeriklaste hukatusliku tule alla. Leidub ka teateid, et piirkonnas viibinud Iraani-meelseid jõude. Võib-olla ei olnud operatsiooni eesmärk sugugi tehas ise ega SDJ kurdi võitlejad, vaid hoopis tehases viibinud lääne nõunikud-eriüksuslased.
Ameerika eriüksuslaste vangivõtmine või likvideerimine Süüria «omakaitseväelaste» poolt, mõistagi laipade demonstreerimisega, oleks andnud Ameerika mainele piirkonnas korraliku hoobi, mis lõpuks oleks võinud isegi viia Ameerika jõudude väljatõmbamisele Süüriast. See päris enesest mõistetavalt vastab Moskva strateegilistele taotlustele.
Ameerika rahvale ei meeldi sugugi, kui nende parimad pojad hukkuvad pagan teab kus ja pagan teab miks. Siin on mitmeid pretsedente.
- 1983. aasta oktoobris murdsid kaks enesetapjat viis tonni trotüüli sisaldanud veoautoga läbi merejalaväe staapi Beirutis: surma sai 241 merejalaväelast ja 58 Prantsuse dessantväelast. Rünnaku korraldasid arvatavalt Iraani-meelsed jõud. 1984. aasta veebruaris tõid Ühendriigid, Prantsusmaa, Itaalia ja Suurbritannia oma väed Liibanonist välja.
- 1993. aasta oktoobris hukkus Muqdisho lahingus Ameerika eriüksuse ebaõnnestunud operatsiooni käigus 18 ameeriklast ja üks malaislane. Selle tulemusel toodi 1994. aasta märtsis kõik Ameerika väed Somaaliast välja. Kongress hääletas selle poolt ühehäälselt.
Ühendriikide keskväejuhatuse õhuväe, mis muu hulgas vastutab Süüria, Iraagi ja Afganistani operatsioonide katmise eest õhust, ülem Jeffrey Harrigian sõnas ajakirjanike teabetunnis, et juba nädal enne 7. veebruari operatsiooni algas Wagneri jõudude ja tehnika koondamine platsdarmile Eufrati ääres, kuhu möödunud aasta septembris olid Venemaa sapöörid Deir ez-Zori vabastamise ajal islamistide käest paari päevaga rajanud väikese, 210 meetri pikkuse kokkupandava silla. 6. veebruaril tõusis Eufrati veetase ootamatult mitu meetrit ning voolukiirus kasvas kaks korda.
/nginx/o/2018/03/21/7707783t1h130d.jpg)
7. veebruaril viis vesi silla minema ning Wagneri löögigrupp lõigati teisest kaldast ära, alustas aga siiski operatsiooni.
Venemaa sõjaväelased on arvanud, et liigvesi pärines ülesvoolu asuvast Al-Thawrah' hüdroelektrijaama veehoidlast, mida kontrollivad SDJ jõud, ning et selle taga seisavad ameeriklased, kes aga ametlikult on kõike seda täielikult eitanud.
Kindral Harrigiani sõnul andis koalitsioon kehtivaid sideliine pidi Venemaa väejuhatusele teada, et SDJ ja ameeriklased asuvad positsioonidel Conoco tehases umbes kaheksa kilomeetri kaugusel platsdarmist. Silla ära viinud veetulv võis olla täiendav hoiatus. Kuid Wagneri kogutud grupeering, mis võib-olla oli kogu Süüria sõja suurim – tankid, muu soomustehnika, raskesuurtükivägi, miinipildujad, raketiheitjad, paar rünnakroodu, mobiilsed grupid – oli aktsiooniks valmis ja läks liikvele, meie omad aga olla ameeriklastele öelnud, et ei tea midagi ja Venemaa sõjaväelasi seal ei ole.
Abituna Ameerika tapakirve all
Wagneri PTG pealetung algas, kui juba pimenes. Nähtavasti sooviti kiiresti vastasele lähedale jõuda, et Ameerika õhuvägi ei jõuaks vastulööki anda kartusest tabada pimedas omi. Küllap eeldati sedagi, et kurdid taanduvad ja osutavad ainult sümboolset vastupanu.
Operatsiooni plaanijad ilmutasid üüratut ebakompetentsust: Ameerika sõjaväelased eelistavad juba aastaid pidada nii pealetungi- kui ka kaitselahinguid pimedas, sest öise lahingu varustus on neil maailma parim.
Donetski ja Süüria sõja kogemus mängis Wagnerile kurjalt kätte, seades nad pimeda ja abituna Ameerika tapakirve alla. Lisaks puudus neil täielik arusaam, millised võivad olla sellise massilise täppisrünnaku tõelised tagajärjed.
/nginx/o/2018/03/21/7708191t1hd04b.jpg)
Algul saabusid lahinguvälja kohale Ameerika ründe-luuredroonid MQ-9 Reaper ja viienda põlvkonna «nähtamatud» hävituslennukid F-22, mis arvatavasti jäid ootele, ega Hmeimimi baasist tõuse õhku Venemaa sõjalennukeid. Neid aga ei tulnud ning pärast viimast hoiatust erisidekanaleid pidi avasid ameeriklased hävitava tule.
Meie sõjaväelased ei soovi kangekaelselt, kui palju neile ka ei kirjutaks kindralstaabi peavalitsuse (GU) töötajad vastavaid luurearuandeid, mõista seda, et ameeriklaste otsustamise ja sõjategevuse juhtimise süsteem erineb kardinaalselt meie omast. Nende poolelt juhtis kogu 7. veebruari lahingut ainuisikuliselt Ameerika eriüksuse ülem Conoco tehases, kes midagi kõrgemal seisvate staapidega kooskõlastama ei hakanud.
See on Ameerika (ja lääne) raudne põhimõte: ülem lahinguväljal teab olukorda kõige paremini ja just tema jagab teistele ülesandeid.
Ülem pani näiteks täpselt paika oma eesliini, seades enda ja SDJ võitlejad lahinguformatsiooni ja andes neile korralduse astuda tulevahetusse pealetungiva vastasega. Mingit lahingukorra erinevust ei tekkinud ja kõik said täpselt aru, kus ja mida nad peavad tegema. Õhuväe lennujuhtide abil, kes kuulusid tehases viibiva salga koosseisu, andis ülem lahingukorraldused eri tüüpi lennukitest koosnevale löögirühmale ja raskesuurtükiväele, mis samuti alustas täppistuld.
Tulistamine kestis kolm tundi. Et pealetungi oli oodatud ja ameeriklased olid võinud selle alguse ligikaudse aja juba varem kindlaks määrata, olid õhuväe ründegrupid valmis seatud. Kui siis pealetung algas, olid hävitus-pommituslennukid F-15E Strike Eagle, droonid MQ-9 Reaper, tuletoetuslennukid ja -kopterid AC-130 ja AH-64 Apache, uue START-lepingu järgi strateegilise õhuväe koosseisust välja arvatud ja keskväejuhatusele taktikaliste ülesannete täitmiseks antud pommituslennukid B-52 küllap juba õhus.
Grupeeringu põhijõuks olid erioperatsioonide toetuseks mõeldud lennukid AC-130U Spooky, mis on varustatud sihtmärkide jälgimise radari- ja optiliste süsteemidega, mitmekihilise kõikvõimalike õhutõrjerakettide vastase automaatkaitsesüsteemiga ning 105 mm haubitsa ja 40 ja 25 mm automaatkahuritega. Aastat nelikümmend tagasi tulistati Vietnamis alla kuus AC-130A, kuid lennukit on pidevalt moderniseeritud ning hiljem ei ole see enam kellelgi õnnestunud. Haubits M102 võimaldab anda täppistuld kilomeetrite kauguselt, sattumata vastase õhutõrjevahendite tabamiskaugusse. Kuna see lennuk on valmistatud transpordilennuki C-130 baasil, võib see peale võtta rohkelt lahinguvarustust pikaajalise katkematu tule andmiseks. Samuti on lennukis võimas statsionaarne elektroonilise sõjapidamise jaam. Kindralpolkovnik Leonid Ivašovi andmeil halvati kõik Wagneri juhtimis- ja sidevahendid.
Palju on kirjutatud sellest, et Wagneril polnud kantavaid õhutõrjesüsteeme, kuid pimeduses on need nagunii sisuliselt kasutud: tulistaja peab nägema sihtmärki ja süsteemi käivitama, et soojusele orienteeruv GSM sihtmärgi lukustaks.
Wagneri hästi ette valmistatud ja relvastatud PTG – umbes sellise, mis edukalt purustas Ukraina relvajõud Donbassis Ilovaiskis ja Debaltseves isegi ilma õhuväe toetuseta – häving, ilma et vastane oleks ühtegi meest kaotanud, õõnestab kogu relvajõudude moraali.
Lahinguväljast 500 kilomeetrit läänes asuv Hmeimimi baas kõigi oma radarite, lennukite ja õhutõrjesüsteemidega ei saanud enam midagi ära teha, kui selgus, et Wagner oli sattunud surmavasse lõksu.
Grupeeringu eri osad kannatasid ameeriklaste tule all erinevalt, esmajärjekorras löödi rivist välja kogu tehnika ja raskerelvastus, ja tänaseni on selgusetu, kas ikka kõik haavatud toodi pimeduse varjus ära või jäeti keegi maha surema, ning kas toodi ära ka kõik surnukehad, mis olid ära põlenud koos tehnikaga. Kuna silda enam polnud, siis oli ilmselt lakanud olemast ka platsdarm, kust pealetungi oli alustatud. Lahinguvälja põhjalikuks ülevaatamiseks tuleks kokku leppida Ameerika väejuhatusega, aga pole selge, kas Venemaa väeülemad on selleks üldse valmis.
Räägitakse, et «tankikindral» Sergei Surovikinit, kes alles novembris määrati õhu-kosmoseväe juhatajaks, tahetavat taas saata juhatama vägesid Süürias. Surovikin oli seal selles ametis juba 2017. aasta märtsist detsembrini, pärast mida tema asemel määrati kindralpolkovnik Aleksandr Žuravljov, kellele see on juba teine kord Süüria vägesid juhtida ja kes eelnevalt oli edutatud Venemaa Ida sõjaväeringkonna juhatajaks. Surovikinit peetakse Putini soosikuks ja teda teatakse mehena, kes on valmis vastu võtma ka kõige halastamatumaid otsusi. Nähtavasti hinnatakse olukorda Süürias pärast hävingut Deir ez-Zori all kriitiliseks ja võib-olla arvatakse Kremlis, et Žuravljov ei tule sellega enam toime.
Wagneri hästi ette valmistatud ja relvastatud PTG – umbes sellise, mis edukalt purustas Ukraina relvajõud Donbassis Ilovaiskis ja Debaltseves isegi ilma õhuväe toetuseta – häving, ilma et vastane oleks ühtegi meest kaotanud, õõnestab kogu relvajõudude moraali ning seab kahtluse alla triljoneid rublasid nõudva ümberrelvastumise programmi ja vägede ja staapide üldise valmisoleku taseme.
7. veebruari lahingu tagajärjed võivad olla palju tõsisemad kui pelgalt taktikaline lüüasaamine võõras kõrbes kauge jõe ääres.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane