Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/21/7707273t1h60a7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/08/7557213t1he1eb.jpg)
Eesti Mälu Instituudi nõukogu esimees, ettevõtja Meelis Niinepuu kirjutab, et Patarei vangla idatiiva renoveerimine rahvusvaheliseks mäluasutuseks on saja-aastase väikeriigi kingitus maailmale, mis muudab meid suuremaks.
«Kui ma ema ja vennaga vagunisse ronisin, oli see juba naisi ja lapsi täis. Meile tehti ruumi alumisel pimedal naril. Vahel lubati mind üles akna juurde. Punaarmeelaste hõre ahelik seisis seljaga vagunite poole, püss jalal, tääk küljes. Õhtul tõsteti vagunisse ämbritäis vett. Punaarmeelased ei vastanud ühelegi küsimusele. Mõtlesin isa viimastele sõnadele «Hoolitse ema ja venna eest, nüüd oled sa perekonna vanim mees.» Seejärel meid lahutati. Olin kaheteist aastane.»