Tiina Kaukvere

FOTO: Helen Marts

Esmaspäeval sain ajalehte avades šoki – viisnurk sirbi ja vasaraga illustreeris minu artikli kõrval olevas graafikus muulasi. Täpselt nii halvasti, nagu see kõlab, asi ka oli. Ma võiksin ju vait olla, sest nii on ehk turvalisem ja juhtunu ununeb kiiremini, aga ainult rääkimine võib midagi meie kõigi elus muuta. Vaikimine pole seda ju teinud.

Ühest küljest oleme harjunud, et ühes Eestis eksisteerib koos kaks erinevat maailma, mille vahel on lõhe. On eestlased ja on venelased. Oma keele ja tõekspidamisega elavad kumbki omas mullis. Ja ehkki nende mullide lõhkemine oleks kasulik mõlemale, ei ole seda seni juhtunud. Elu mullis näib turvalisem ning minevikust pärit hirm oma identiteet kaotada kannustab hoopis keskenduma sellele, kuidas iga hinna eest seda mulli säilitada.

Seesama hirm on põhjus, miks me teisest küljest kahe maailma olemasolu endale tunnistada ei soovi, «teist» ei aktsepteeri. Me mõlemad elame lihtsalt ootuses, et teine oma elu meie järgi seaks ja meie mulliga kohaneks. Sellisel moel jäämegi ootama. Seda ei ole juhtunud.

Aeg-ajalt juhtub hoopis midagi, mis tekkinud lõhet meelde tuletab. Näiteks teeb Eesti suurima ajalehe toimetuses üks inimene vastutustundetu «nalja», mille unustab siis leheküljelt likvideerida. Teistel kolleegidel jääb see märkamata ning sirp ja vasar jõuavadki trükki – vaenulik sümbol illustreerimaks teist kogukonda.

Kõigil on piinlik ja raske. Tuleb vabandust paluda ja nentida, et me eksime ja teeme vahel isegi väga rumalaid vigu.

Ja siis on meist igaühel valikuvabadus tunda ülekohut. Mina kui vähemuste temaatikat kajastav ajakirjanik võiksin olla solvunud oma kolleegi peale. Eestis elavad rahvused võiksid solvuda ajalehe peale. Leidub inimesi, kes sarnaseid vaenusümboleid ka tegelikult ülistavad, ja neid, kes seepeale solvuvad.

Aga ma ei ole solvunud. Selline eksimus suudab minus tekitada vaid kaastunnet. Mind ei suuda solvata ka need, kes päriselt seesuguseid vaenusümboleid kummardavad, sest kuidas olla solvunud kellegi peale, kes tunneb hirmu? Kuidas solvuda hirmu peale? On vaid soov hirmu mõista ning siis seda leevendada.

Meil kõigil on alati valik, kuidas reageerida. Mitte keegi ei suuda meid solvata, kui me ise nii ei otsusta. Solvumine on ja jääb iga inimese otsuseks, ka õiguseks. Mõnikord on isegi rahuldust pakkuv end ohvrina tunda.

Ent solvumise asemel võiks meid kannustada hoopis uudishimu mõista hirme ja teisi inimesi. Olen kindel, et selline suhtumine võimaldab müüte murda.

Mõistan ka Keskerakonna poliitikuid, kes ajalehe eksimuse ja vabanduse peale kõige valjuhäälsemalt solvusid. Business as usual – kui kõige suurem kriitik teeb vea, ei saa mingi hinna eest jätta kasutamata võimalust seda võimendada ning teatada, et kõik Eestis elavad 191 rahvuse esindajad peaksid end tundma sildistatuna.

Olen ühes varasemas arvamusloos nentinud, et poliitilised jõud, kes võiksid näha suuremat pilti, pole ise kahe kogukonna vahelise lõhe kadumisest huvitatud, sest see on muutunud osaks erakondade identiteedist. Kui pole enam probleemi, siis pole ju ka valijaid. Palun tõestage juba ükskord, et ma eksin.