Kadri Mälk, «Silmad jäävad endas kurbust kandma» (2018)

FOTO: Tiit Rammul

Oma isiklikku valu tagasi hoides paluksin, et vabariigi piduaastal hoitaks ka arste meeles – kurb saatus tabab kord meid kõiki. Kunstnik Kadri Mälk kirjutab väärika suremise võimalikkusest ja võimatusest.

Toimuvad pidustused. Lehvivad lipud. Lauldakse hümni, ehk.

Mul on alati tava vabariigi hümni kuuldes püsti tõusta ja püüda kaasa laulda, kuigi viisi ma eriti ei pea. Ja pisarad tulevad ka silmi.

Mõtlen oma Siberi külmas hukkunud vanaisa peale. Mõtlen Tallinna vanaema peale, kes märtsipommitamises kodu kaotas.

Mõtlen teise vanaisa peale, kes käsutati Abjast Pärnusse inimesi ära viima, kuna tal oli suur uhke auto. Väheke enne Pärnut olevat ta auto teeveerele seisma jätnud ja metsa pagenud. Läinud noobel auto, kuid jäänud au ja väärikus. Kaua ta metsas redutas ja kuidas koju sai, seda ma ei tea. Vanaisa suri mu käte vahel, ja ta kordas vaid vaikselt meieisapalvet ja siis «Eesti, Eesti». Olin siis laps. Halliste kalmistu.

Praegu on saatusliku jõe ääres mu arstist ema, ja ka abikaasa; ja paadimees sosistab, kutsub. Ajad on uued. Ei ole enam nagu Tšehhovi aegu, mil arst tormas läbi tuisu ja tormi öösel haige juurde. Kogu odüsseia, mida olen erinevates haiglates kogenud, võtab hingetuks.