Eesti Teadusajakirjanike Seltsi esimees Priit Ennet märgib Tartu Ülikooli ajakirjas Universitas Tartuensis, et kui policy kätkeb mingis valdkonnas tegutsemise kavu ja põhimõtteid, siis politics märgib pigem kauplemist, võitlemist ja läbirääkimist selle üle, kes mida saab. Ennet sedastab: «Aga eesti keeles üks «poliitika» kõik.» Üks mu riigiametis töötav sõber pakub policy tõlkevasteks «poliisikat».
Iseasi muidugi, kuidas seda tarkust elik poliisikat tulemuslikult poliitikasse viia. Õnneks on mul mõned head näited.
Riigikogu XII koosseisu valimisele eelnenud ja järgnenud perioodil jagunesid arvamused poliitilise debati kvaliteedist mitmesse lehte. Oli neid, kes hurjutasid erakondi dialoogi puudumise pärast, ja oli neid, kes toimunud debatte üsnagi viljakaks pidasid.
Omaette tegutsesid üle Eesti mõned kodanikuühendused just kampaania sisulise küljega. Püüti arendada poliisikat. Eesti Teadusajakirjanike Selts ja Eesti Puuetega Inimeste Koda kutsusid erakondade esindajaid oma huvisfääre puudutavate küsimuste lahkamiseks külla.
Poliitikud olid sunnitud hüüdlausete «Aitab!» ja «Võid kindel olla!» asemel moodustama märksa pikemaid mõttearendusi sellest, mis nende käe all olema saab. Ning seda mitte programmide mahalugemise, vaid inimestele vastamise näol.
Viimases seisnekski Eesti poliisika kvalitatiivse hüppe võimalus. Seni on erakondade valimisprogrammid valminud suuresti erakondade siseringis. Siit ka näiteks IRLi ja roheliste valimislubadused. IRL lubas vähemalt üht «tasuta kõrgharidust» kõigile soovijatele, rohelised mõtlesid välja «kodanikupalga».
Esmapilgul julgeks arvata, et tegemist on meie niigi nappide rahaliste võimaluste üsnagi suvalise kasutamisega. Kui just ei ole nii, et poliitikud näevadki neis poliisikalistes küsimustes teistest sügavamale.
Ma soovin pakkuda visandi, kuidas seda edukalt teha poliisika akadeemilisse ja poliitilisse sfääri kuulumata. Viimaste valimiste eel korraldas päästeala edendamisele pühendunud Priitahtlik Mõttekoda AMFF võrdleva küsitluse riigikogu kandidaatidele.
Valisime oma valdkonnast välja kolm olulisemat poliisikalist küsimust ning asetasime need kuu aega enne valimisi GoogleDocsi keskkonnas olevasse küsitlusvormi. Seejärel saatsime küsitluse lingi kõigile erakondadele ja andsime vastamiseks kaks nädalat.
Üksikkandidaatidele edastas meie küsitlusvormi valimiskomisjoni sekretariaat, kuna mingil hämaral põhjusel pole üksikkandidaatide e-posti aadressid avalikud.
Esimese nädalaga laekus kümmekonna kandidaadi ja/või erakonna vastus. Seejuures olid aktiivsemad just üksikkandidaadid. Igaks juhuks saatsime mitte vastanud kandidaatidele meeldetuletuse. Teise nädalaga lisandusid veel mõned vastused, mille tulemusena saime hea ülevaate kõikide parlamenti kandideerivate erakondade ja terve hulga üksikkandidaatide vaadetest meie poliisikalistele probleemidele.
Edasi panime vastused tabelisse ning saatsime tabeli kaks nädalat enne valimisi kommenteerimata kujul edasi Eesti Priitahtliku Päästeliidu liikmete postituslisti. Päästeliidu liikmeiks on 46 üle Eesti tegutsevat vabatahtlikku päästeseltsi, mis koondavad üle 600 vabatahtliku päästja. Nii saigi sihtgrupp teadlikuks erinevate riigikogu kandidaatide vaadetest oma valdkonna kõige teravamatele poliisikalistele küsimustele.
Esmalt on oht võtta küsimustikus eneses poliitikute suhtes kriitiline positsioon. Seda pole vaja. Pigem on kasulik suhtuda kandidaatidesse heatahtlikult.
Teiseks on oht lisada saabunud vastustele – enne nende sihtgrupile edasi saatmist – küsitleja sisulisi kommentaare. Neidki pole tarvis. Las igale lugejale jääda võimalus teha oma valikuid.
Kolmandaks võib poliisika arendamist takistada hirm saada poliitiliste ringkondade poolt karistatud. Paljude erialade liidud on ühel või teisel moel seotud riigieelarvega. Siit ka teoreetiline võimalus jääda rahapiskust ilma. Sellest hoolimata – olge julged! Valimised on – erinevalt projektitaotluse voorust – teie kord esitada küsimusi. Kasutage seda.
Kuid tegelikult ajage oma poliisikalist asja ka valimiste vahel. See tagab initsiatiivi, nagu males valgetega alustamine.