/nginx/o/2018/03/20/7704403t1haad1.jpg)
Aastatel 2007–2012 Prantsusmaa presidendi ametis olnud Nicolas Sarkozy kinnipidamine ja võimalik karistus, kui kuriteokahtlus leiab kinnitust, võib tunduda jahmatav. Ikkagi ühe Euroopa Liidu juhtriigi ja vana demokraatia endine liider. Tõsi, aga just sellest printsiibist tulenebki: ole sa (olnud) nii mõjuvõimas kui tahes, süü, kui see on olemas, ei jää lõpuks ilma peale hulkuma. Seaduse ees on kõik võrdsed.
Selles, et demokraatlikus riigis süüdistatakse (endist) riigipead seadusrikkumises ja kohus langetab ka süüdimõistva otsuse, pole midagi enneolematut. Endine Prantsusmaa president Jacques Chirac mõisteti 2011. aastal süüdi korruptsioonis, karistuseks kaks aastat tingimisi vangistust. Moshe Katsav oli aastal 2007 Iisraeli president, kui sai prokuröridelt süüdistuse seksuaalkuritegudes vähemalt ühe naisalluva suhtes. Ta peatas oma ametivolitused ja läks esialgu ohvritega kokkuleppele, kuid neli aastat hiljem pidi hakkama vaatama maailma juba vanglatrellide tagant. Meil Eestiski on kohtu all olnud endisi peaministreid ja ministreid.
Prantslased pole Sarkozy vahistamisest tõenäoliselt kuigi üllatunud. Kahtlused, et tema 2007. aasta presidendivalimiste kampaanias oli mängus Liibüa raha, on õhus juba õige pikka aega. Vahistamise ja ülekuulamiseni viinud pööre uurimises näitab ilmselt uute tõendite ilmnemist kurikuulsa Liibüa liidri Muammar Gaddafi režiimilt pärit rahakohvrite afääris.
Lisaks on Sarkozyl juba püsti kohtuasi 2012. aasta presidendivalimiste kampaania rahastamise asjus. Sarkozy kampaaniakulud ületasid toona kahtluse järgi peaaegu kaks korda 22,5 miljonile eurole määratud limiiti, kasutades selleks Bygmalioni-nimelist avalike suhete ettevõtet. Süüdistatavad on seni kõike eitanud, kaasa arvatud liigset luksusejanu. Samas on seda pillerkaari juba ka raamatutes kirjeldatud.
Õigust mõistab muidugi kohus. Samas peaksid just niisugused juhtumid panema meid mõistma, kuidas raha ja võimu räpane segunemine paneb löögi alla alustalad, millel demokraatia püsib. Nõrkused pakuvad võimalusi populistidele, samuti neile antidemokraatlikele jõududele, kes laibakärbse innukusega haistavad ja otsivad iga šanssi läänt diskrediteerida. Et nõrgestada ja lõhestada poliitilisi süsteeme ning Euroopa Liitu tervikuna.
Siinkohal väärib meenutamist, et Sarkozy pakkus selleks võimalusi ka oma ametitegevusega. Tema ja järgmise riigipea Francois Hollande’i ajast kujunes prantslastele eliidis sügava pettumise periood.
«Quand le vin est tiré, il faut le boire,» ütlevad prantslased. Kui vein on kord avatud, tuleb see ka ära juua. Igaüks teab, millise tagajärje toob vilets jook.