Tunne Kelam: kas me sellist vabadust tahtsimegi? (19)

Tunne Kelam
, Euroopa Parlamendi liige (IRL)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tunne Kelam
Tunne Kelam Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/

Konservatiivsusest ja rahvuslikkusest räägitakse enamasti koos. Tihti kasutatakse sõnapaari «rahvuslik-konservatiivne», ilma et süveneksime mõtlema, mis on nende sõnade taga.

Rahvuslikkus eeldab traditsiooni – see ei teki igal kümnendil uuesti, vaid kujuneb põlvkondade vältel. Rahvuslikkus on kui perekonna tunnetus, kus on selged sidemed, järjepidevus, ühised väärtused ja üksteise toetamine. Rahvus kui suur perekond elab omakorda suuremas, Euroopa keskkonnas. Perekond ja rahvustunne kuuluvad kokku, samas võimaldab just ehtne ja sügavalt juurdunud rahvustunne loomulikku, kompleksivaba avatust teistele – võimaldab koostööd, erinevate inimeste ja kultuuride mõistmist.

Paraku on paljudel tänapäeva inimestel kaduma läinud rahvusliku identiteedi tunnetus. Liberaalses heaoluühiskonnas on kujunenud tarbijate mass, kelle jaoks elu on tarbimine ja meelelahutus, riik aga etendab teenusepakkuja rolli, kes teeb elu kergemaks, aitab vältida riske ja raskeid jõupingutusi. Konservatiivsus seevastu põhineb kodanike ja perekondade kui ühiskonna algrakkude vaimsel ja majanduslikul iseseisvusel. Alles sellelt tasandilt on võimalik arendada võrdväärseid suhteid naabrite, teiste ühiskonnagruppide, samuti riigi ja tema institutsioonidega.

Tagasi üles