Tunne Kelam: kas me sellist vabadust tahtsimegi?

Tunne Kelam Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/

Konservatiivsusest ja rahvuslikkusest räägitakse enamasti koos. Tihti kasutatakse sõnapaari «rahvuslik-konservatiivne», ilma et süveneksime mõtlema, mis on nende sõnade taga.

Rahvuslikkus eeldab traditsiooni – see ei teki igal kümnendil uuesti, vaid kujuneb põlvkondade vältel. Rahvuslikkus on kui perekonna tunnetus, kus on selged sidemed, järjepidevus, ühised väärtused ja üksteise toetamine. Rahvus kui suur perekond elab omakorda suuremas, Euroopa keskkonnas. Perekond ja rahvustunne kuuluvad kokku, samas võimaldab just ehtne ja sügavalt juurdunud rahvustunne loomulikku, kompleksivaba avatust teistele – võimaldab koostööd, erinevate inimeste ja kultuuride mõistmist.

Paraku on paljudel tänapäeva inimestel kaduma läinud rahvusliku identiteedi tunnetus. Liberaalses heaoluühiskonnas on kujunenud tarbijate mass, kelle jaoks elu on tarbimine ja meelelahutus, riik aga etendab teenusepakkuja rolli, kes teeb elu kergemaks, aitab vältida riske ja raskeid jõupingutusi. Konservatiivsus seevastu põhineb kodanike ja perekondade kui ühiskonna algrakkude vaimsel ja majanduslikul iseseisvusel. Alles sellelt tasandilt on võimalik arendada võrdväärseid suhteid naabrite, teiste ühiskonnagruppide, samuti riigi ja tema institutsioonidega.