:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
/nginx/o/2018/03/21/7706849t1h9dfe.jpg)
Venelaste ees seisavad Eestis klaaslaed, aga nende kõrgus sõltub inimeste enda suutlikkusest, kirjutab arvmusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin: venelane saab Eestis edukas olla, kui ta ise tahab seda (7)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvuslikul alusel diskrimineerimine tööle võtmisel ei kerki Eestis just sageli ekspertide üksikasjaliku analüüsi objektiks. See on ka mõistetav: kuulumine Euroopa Liitu kohustab radikaalselt, juure pealt tõkestama igasugused katsed diskrimineerida kedagi usulisel, soolisel või etnilisel alusel.
Ent seda, mida kuigi innukalt ei kommenteerita tõsisel eksperttasandil, arutavad väga aktiivselt poliitilised aktivistid ja Venemaa propagandistid ühismeedias ja ajakirjanduses ning sealt tulvab lakkamatult spekulatsioone «venelaste ahistamise» teemal Eestis.
Kas on tõesti alust arvata, et Eesti venelased on vähem edukad kui eestlased just oma rahvuse tõttu? Statistika kinnitab: jah, selliseks oletuseks on alus olemas. Eesti vene kogukonda eristab eestlastest aeglasem edasiliikumine karjääriredelil, kõrgharidusega isikute osakaal on venelaste seas väiksem ning madalam on ka nende keskmine palk. Sel aastal kasvas Tallinnas esimest korda üle mitme aasta oluliselt töötute arv (olgu valitsus tänatud töövõimereformi eest!). Sealjuures kõige enam töötuid on registreeritud Lasnamäel – ligemale 2500. Loomulikult, tegu ongi Tallinna kõige tihedama asustusega linnajaoga, aga töötuse tase on siin igatahes päris kõrge.
/nginx/o/2017/06/13/6779757t1hf8a9.jpg)
Seepärast tahangi oma kolumnis üritada leida vastust kolmele küsimusele: kas Eestis seisavad venelaste ees klaaslaed? Kes neid rajab? Kas neid saab ka purustada?
Samasuguses olukorras on ka teised rahvused
Lähtun seda teemat arutades isiklikust kogemusest. Vastus esimesele küsimusele kõlab: jah, loomulikult on Eesti venelastele klaaslagi olemas.
Esimesel aastal pärast Eestisse saabumist kolksasin korduvalt oma peanupuga vastu seda lage, kui üritasin leida erialast tööd. Hiljem otsisin juba igasugust tööd, saatsin elulookirjelduse kõikjale, kus vajati õpetajat, ajakirjanikku, tõlkijat, personalitöötajat, kliendihaldurit, reklaamiala töötajat. Aga esimene asi, mille sain ikka vastuseks: kas te eesti keelt valdate? Elanud pool aastat Eestis, teadsin eesti keelt tasemel «tere» ja «head aega».
:format(webp)/nginx/o/2017/12/05/7379429t1hb2bb.jpg)
Siinkohal tuleb teha üks väga oluline märkus: olen täiesti kindel, et samasuguses olukorras ei ole Eestis mitte ainult venelased, vaid ka teistest rahvustest isikud, kes otsivad tööd, aga eesti keelt ei oska. Seepärast on kinnitused, et just venelaseks olek põhjustab tööalast disktrimineerimist, pelk manipuleerimine. Minu tuttavad, kes on saabunud Eestisse Ukrainast, Süüriast, Nigeeriast või Valgevenest, on kokku põrganud sellesama väljakutsega: eesti keelt tuleb osata. Nende edasine karjäär on samuti otseselt seotud sellega, kui edukalt nad selle väljakutse lahendavad. Ukrainlased, kes üldse eesti keelt õppima ei vaevunud, leidsid tööd ehitusvaldkonnas.
(Omamoodi imekspandav, aga eesti keelt mitteoskavate töötajate massiline tulv ei ajendanud mitte ehitajaid ära õppima eesti keelt, vaid sundis töödejuhatajaid omandama vene keelt – olen ise andnud vene kõnekeele kursusi eestlastele, kes juhtisid ehitustöid.)
Süürlased ja nigeerlased õppisid eesti keelt, aga piirdusid tasemega A2, mille järel leidsid tööd restoranides, pesulates, tanklates. Mina sellisest väljavaatest loobusin, sest lootsin siiski, et väga korralik kogemustepagas töötamisest infopoliitika, kultuuri ja hariduse valdkonnas kulub ka Eestis marjaks ära. Nii läksingi eesti keele kursustele. Ma ei hakka ütlema, et oleksin saavutanud eesti keele oskuses mingeid vapustavaid tulemusi, aga riigieksami B1 tasemel tegin siiski ära.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/26/7142447t1h92dc.jpg)
Muidugi suutsin seejärel ka kergitada oma peanupu kurikuulsa «lae» kohale: mind kutsuti õpetama eestlastele vene keelt keeltekooli õhtustel kursustel. Nii algas minu õpetajakarjäär. Hiljem ühildasin lausa aasta jooksul vene keele õpetamise mitmes keeltekoolis ja firmas tööga Kose gümnaasiumis, kus õpetasin samuti vene keelt, aga juba kooliõpilastele.
Mitte alla anda!
Mõistagi ei piisanud minu eesti keele oskusest Kose koolis kohe sugugi. Seda enam, et lapsed, nagu selgus, valdasid vene keelt ainult mõne sõna jagu. Isegi 12. klassis ei suutnud õpilased vastata küsimusele: «Kui vana sa oled?» Kose koolis tekkis mul tõsine vaimne konflikt: hinges olen veendunud liberaal, aga tundides nõudsin raudset distsipliini. Lapsed joonistasid vastuseks minust tahvlile karikatuuri, millel olen kirsades ja sõjaväevormis. Koridoris hakkasid mõned õpilased mind tervitama nagu sõdurid ülemat. See-eest vanematelt sain teada, et lapsed olid viimaks hakanud vene keelt õppima. Kuid mu peas tiksus endiselt mõte naasta ajakirjandusse.
Appi tuli puhas juhus – minust sai Postimehe kolumnist. Sain tuntuks, mind avaldatakse ajakirjanduses, kutsutakse televisiooni. Hiljaaegu sain isegi valmis raamatu «Siberi põgenik» ja see peaks varsti ilmuma Eesti Meedia kirjastamisel.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/29/6499053t1h7df8.jpg)
Ma ei saa öelda, et tänaseks oleks minu tuntus toonud mulle tohutut heaolu ja edu või et oleksin saanud töö, millest olen unistanud. Klaaslagi on minu jaoks endiselt olemas, aga olen seda kergitanud nii kõrgele, kui olen vähegi suutnud.
Praegu töötan vene koolis, jälgin õpilasi ja näen päris hästi, kellel neist ei seisa ees mingisugust lage, kes aga küllap terve elu kaeblevad saatuse pärast ja otsivad vabandusi omaenda puudustele.
Õpetan lapsi võitlema enda eest viimseni, aga mõned loobuvad ja löövad taganema juba kõige pisemagi raskuse puhul. Nii et ma näen õudusega, kuidas nende pea kohale kerkib juba praegu nähtamatu, aga kindel klaaslagi.
Loomulikult ei ole olemas ühtainsat karjäärikriteeriumit. Mõni arvab näiteks, et diskrimineerimist näitab venelaste vähene arv ametnike seas. Tegelikult valitseb Eesti ministeeriumites ja ametkondades kaadridefitsiit, aga kodanikud, kelle emakeel on vene keel, kandideerivad väga harva tööle riigi- või munitsipaalametis. Üks nõudeid sellises ametis on ju vaba eesti keele oskus. Sellega tekib aga venekeelsetel kandidaatidel probleeme.
Eestis on eestlastest ja venelastest ärimeeste arv praktiliselt võrdne ja tont seda teab, kummad täpselt on edukamad ja jõukamad.
Aga kui inimene juba tahab minna tööle riigiametisse, siis peab ta mõistma, et tema pärast ei hakka keegi pidama koosolekuid vene keeles ega kindlustama sünkroontõlke võimalust. Niimoodi adekvaatset teavet saamata satub inimene aga kogu juhtimisprotsessis teepervele.
Teiselt poolt tuleb öelda, et vabaturu ja digitaalmajanduse ajajärgul on edukuse peamiseks kriteeriumiks saanud sissetulek. Head sissetulekut võib saada aga eelkõige erasektoris. Selles sfääris ei ole ka keelepiirangud sugugi nii ranged. See tähendab, et mida rohkem inimesi äri ajab ega sõltu riigist, seda edukamalt areneb majandus ja ühiskond. Eestis on eestlastest ja venelastest ärimeeste arv praktiliselt võrdne ja tont seda teab, kummad täpselt on edukamad ja jõukamad.
Seetõttu on ka minu järeldused lihtsad: klaaslagi eksisteerib seal ja siis, kuhu ja millal me ise selle püstitame. Selle lae kõrgus aga sõltub meie enda suutlikkusest leida oma kindel koht keerulises maailmas. Mis peamine: tuleb otsida ja mitte alla anda!
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.