Sigrid Kõiv: võitlus tubaka vastu hajub suitsuna

Foto: Corbis / Scanpix

Ehkki Eesti on 2000ndate keskpaigast alates hoogsalt suitsetamisega võidelnud, on elanikkonna mõne grupi seas suitsetamine isegi rohkem levinud kui 90ndate keskel. Vähemalt osaliselt on selle taga tubaka­firmade lobitöö. WHO ekspertrühma hinnanguid refereeris Sigrid Kõiv.
 

Eesti tubakavastast võitlust analüüsinud WHO ekspertrühma kokkuvõtte järgi saab Eesti puhul enam-vähem rahul olla vaid suitsetamisest loobumiseks korraldatud nõustamisega: pädevad nõustajad on kättesaadavad, teenus on tasuta ning ainus, mida juurde oleks vaja, on raha nõustamiskabinettide lahtiolekuaja pikendamiseks.

Loobumisnõustajad külastavad koole, harivad lapsi, vanemaid ja õpetajaid ning jagavad oma kogemusi ka teistele Euroopa riikidele.

Kõige muu suhtes on hindamismeeskond olnud pigem kriitiline.

Tubakakahjudest ollakse üldjoontes teadlikud, tubakavastane võitlus on integreeritud rahvatervisekavadesse ja strateegiatesse, kuid seda enamasti möödaminnes ja muu seas.

Inimeste teadlikkust ei mõõda keegi. See kõik kokku omakorda pisendab tubakakahjude mõistmist ja hajutab valitsuse tähelepanu.

Hoopiski puudub Eesti valitsusasutustel aga arusaam tubakatootjate taktikatest riigi poliitika mõjutamisel ning tootjaid ei jälgita peaaegu üldse. Aga seda jälgimist ongi keeruline korraldada, sest tubakakontrolliga tegelevate ametnike arv sotsiaalministeeriumis on mikroskoopiline.

Veelgi enam – ekspertrühma hinnangul valitseb tubakavõimuvõitluses juba mitu aastat juhtimisvaakum, sestsaadik kui tubakakontrolli spetsialist ministeeriumist 2008. aastal pensionile läks.

Levib teismeliste ja rasedate seas

Eesti 1,3 miljonist inimesest on suitsetajad umbes 345 000. Täiskasvanute seas on igapäevasuitsetajaid meestest 2008. aasta andmetel 39 protsenti (36,8 protsenti 2010. aasta andmetel) ja naistest 17 protsenti (18,7 protsenti 2010. aastal). Võrdluses 1990. aastatega oli aastaks 2008 Eestis suitsetajate hulk vähenenud, kuid seda vaid 1,5 protsendi võrra.

Samal ajal vähenes Soomes suitsetajate hulk kuus ja Inglismaal kaheksa protsenti. Stabiilselt on Eestis aga kasvanud suitsetavate rasedate hulk: umbes üks kümnest rasedast on igapäevasuitsetaja.

Vastavalt kooliõpilaste tervisekäitumise uuringule (2009–2010) on suitsetajaid 13-aastaste poiste seas 16,4 protsenti ja tüdrukute seas 10,6 protsenti, kaks aastat vanemate hulgas on protsendid juba vastavalt 28,4 ja 23,9. Enam kui kolmandik kooliõpilastest on esimest korda sigaretti proovinud juba enne kümnendat eluaastat. Siiski on igapäevane suitsetamine teismeliste poiste seas vähenemas, kahjuks ei saa sama trendi täheldada tüdrukute hulgas.

Eesti teismeliste seas on väga levinud vesipiip – seda on tõmmanud üks kolmest kooliõpilasest. Vähemalt korra nädalas suitsetab vesipiipu 5,7 protsenti poistest ja 3,4 protsenti tüdrukutest.

Ekspertrühma hinnangul on Eesti teismeliste seas levinud väärarusaamad vesipiibu ohutusest lausa anekdootliku iseloomuga. Usutakse, et vesipiip on sigaretist ohutum, sest suits tuleb läbi vee, samuti on üsna levinud arvamus, et vesipiip on täiesti kahjutu.

Kuigi Eesti riik on 2000ndate keskpaigast alates hoogsalt suitsetamisega võidelnud, on vähem hakanud suitsetama vaid kõrgharidusega inimesed.

Seevastu madalama haridustasemega eestimaalaste seas on suitsetamine isegi rohkem levinud kui 90ndate keskel. Eriti murettekitavaks peab hindamisrühm suitsetamise levikut teismeliste tüdrukute ja rasedate seas. Need trendid tähendavad tõsiseid terviseprobleeme imikutele ja noortele naistele.

Tubakafirmad asuvad võitlusse

Eestis ei toodeta tubakatooteid juba 1996. aastast. Küll aga tegutsevad siinsel turul tubakatoodete importijate ja levitajatena Philip Morris, British American Tobacco ja Japan Tobacco International.

Nende hinnangul läheb neil Eestis äri hästi ning oma müügiplaanide kohaselt tahavad nad jõuda 2009. aasta 1,8 miljonilt sigaretilt kahe miljoni sigaretini 2014. aastal.

Üle maailma tuntud on tubakafirmade komme värvata endale töötajaid riigiametnike hulgast ning seeläbi mõjutada riigi poliitikat. Näiteks praegune Philip Morris Eesti korporatiivsuhete juht on tulnud otse avalikust sektorist.

Seepärast on väga oluline, et need, kes tegelevad tubakakontrolliga, tunneksid tubakafirmade kasutatavaid strateegiaid ja taktikaid, et näha läbi tootjate pingutusi, mis on suunatud katsete vastu suitsetamist vähendada.

Müügi kindlustamiseks teevad tootjad pidevalt tooteuuendusi, nagu näiteks uuenduslikud filtrid, uued maitsed ja disainitud pakendid. Filtriuuendused saavad tarbijate heakskiidu ning pakendit atraktiivsena hoida on pidevalt aktuaalne.

Avalikkuse kriitika vältimiseks ja oma imago parandamaks annetavad tubakatootjad aktiivselt raha rahvaterviseprojektide heaks. Philip Morrise eestikeelse veebilehe väitel keskenduvad nemad sotsiaalsetele programmidele, mis on suunatud kõige ühiskonna haavatavamatele gruppidele.

Üks nende rekordannetus on läinud näiteks Tallinna naiste kriisikeskusele nõustamisteenuse arendamiseks.

Globaalne kogemus näitab, et kuigi tubakatööstuse tegevus ei pruugi olla silmaga nähtav, on see siiski täiesti olemas. Nad jälgivad, mida võimud teevad, ning otsivad võimalusi poliitikat mõjutada.

Tubakatootjate turundusstrateegiaid aga Eestis hästi ei tunda ja puudub ka mehhanism, mis jälgiks nende tegevust nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil. Seepärast ei oska kõik Eesti riigiasutused tubakapoliitikat tööstuse sekkumise eest kaitsta.

Näiteks nõudis suurima turuosaga tubakatootja Philip Morris tungivalt kohtumist majandusministeeriumi esindajatega, et esitada oma vastuargumendid Euroopa Liidu võimalikule uuele tubakaregulatsioonile, mis puudutab tootepakendeid ja sigarettide maitsestamist.

Selle tulemusena olid ministeeriumi esitatud ettepanekud regulatsiooni täiendamiseks üldjoontes samad, mis need, mida oli rahvusvaheliselt esitanud Philip Morris juba ise.

Kõikides riikides, kaasa arvatud väikeriikides, nagu Eesti, on tubakatootjate strateegiate tundmisest nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel tasandil hindamatu abi tubakakontrolli juhtimisel ja valitsuste ennetustegevusel tootjate rünnaku vastu. Seepärast soovitab hindamismeeskond juurutada riigil vastav monitooringusüsteem.

Ühtlasi täidaks Eesti nii ka tubakakonventsiooni seda puntki, mis nõuab riikidelt poliitika kaitsmist tootjate sekkumise eest ja mida Eesti on seni järjekindlalt eiranud.

Eesti kehtiv seadus nõuab, et igal aastal peavad tubakatootjad esitama sotsiaalministeeriumile detailse ülevaate müüdavate toodete sisust. Need ülevaated sisaldavad kahtlemata kasulikku teavet tubakaturu kohta Eestis, ent pole selge, kas nende sisu analüüsiga tegeldakse, sest ametnikke, kelle otsene töö on tubakakontroll, on väga vähe.

Kuigi ekspertrühm ei täheldanud Eestis maitsestatud sigarettide tarbimist, tuleks selliste sigarettide müük siiski juba ette ära keelata.

Maitsestatud sigaretid on suunatud noortele, eelkõige tüdrukutele. Viimase kümne aasta jooksul on puuvilja- ja magusamaitseliste sigarettide pakkumine kasvanud kogu maailmas. USAs on maitsestatud sigarettide müük juba keelatud. Ent ELi uue tubakadirektiivi konsultatsioonidel on Eesti sotsiaalministeerium ja majandusministeerium seni olnud maitsestatud sigarettide keelamise asjus eitaval positsioonil. Siiski peaks seadusandluses eelistama laste ja noorte tervist tubakatööstuse kommertshuvidele. Samuti tuleks Eestil eraldi tegeleda vesipiibu kahjutuse kohta levinud eelarvamuste ümberlükkamisega.

Eestis esineb endiselt tubakatoodete illegaalset müügiedendust.

Hindamismeeskonna tähelepanu pälvisid kaks ebaseadusliku müügiedenduse juhtumit. Ühel puhul oli hotelli baaris Marlboro märki reklaamiv lamp, teisel puhul pakuti noortele tasuta ööklubipääset vastutasuks nende kontaktandmete eest.

Pole teada, kas tegemist oli üksikjuhtumitega, sest tarbijakaitseamet reageerib vaid esitatud kaebustele ega korralda ennetavat monitooringut. Mõlema intsidendi taga oli Philip Morris ja on üsna selge, et sarnaselt kõigi teiste tubakatootjatega otsib ka see tootja üles iga seaduse­augu oma toodete reklaamimiseks.

Eesti seadused lubavad tubakatoodete reklaami müügikohtades ja nii on tubakatootjad saavutanud hea nähtavuse. Eriti tekitab muret see, et enamikus müügikohtades on tubakatooted asetatud maiustuste lähedale. On piisavalt rahvusvahelisi uuringuid, mis tõestavad, et reklaam müügikohtades mõjutab laste ja noorte suhtumist suitsetamisse.

Üks efektiivsemaid ja lihtsamaid viise kaotada reklaam müügikohtadest on tubakatooted, aga ka suitsetamisega seotud aksessuaarid, nagu näiteks sigaretipaber ja tulemasinad, näh­tavalt kohalt eemaldada.

Kui aga ELi uue tubakadirektiivi raames seda ettepanekut kaaluti, siis leidis majandusministeerium, et see samm mõjuks ebasoodsalt jaemüüjatele, seda eriti maapiirkondades.

Ministeerium väitis uuringutele viidates, et selline seadusemuudatus tähendaks jaemüügile suurt kahju ja viiks väikeste jaemüüjate pankrotini. Hindamismeeskonnal puudus võimalus tutvuda selle uuringu metoodikaga, kuid säärane järeldus on nii selges vastuolus rahvusvaheliste tõenditega, et sellesse tuleks suhtuda väga ettevaatlikult.

Valitsuse silmis aktuaalsus väheneb

Eesti valitsuse huvis tubaka vastu võidelda pole kahtlust: Eesti on ühinenud tubakakontrolli raamkonventsiooniga ja juurutab Euroopa Liidu tubaka direktiivi. Ka riiklikud rahvastiku tervise arengukava ning vähi- ja südamestrateegia mainivad vajadust tubakatarbimist vähendada ja mittesuitsetajaid kaitsta.

Siiski leidis ekspertrühm, et tubakakontroll on viimastel aastatel kaotanud oma aktuaalsust valitsuse silmis: kui 2007. aastal oli Eesti tubakakontrolli progressi poolest Eruroopas 11. kohal, siis aastaks 2010 on Eesti libisenud 19. kohale. Ainult Bulgaaria on sama ajaga kukkunud veel madalamale.

Tubakakontrolliga tegelevaid ametnikke pole piisavalt, juhtiva ametniku pensionile minekuga on sotsiaalministeerium kaotamas juhtohje. Ka eelarve on väga piiratud ega vasta valitsuse deklareeritud kavadele suitsetamist piirata. Selgelt väljendatud tubakakontrolli tegevuskava aga puudub sootuks.

Riiklik tubakaaktsiis on Eestis paari viimase aasta jooksul kiiresti tõusnud, et viia see vastavusse Euroopa Liidu miinimumstandardiga.

Kahtlemata mõjutab hinnatõus tarbijate käitumist. Euromonitooringu andmetel läks 2010. aastal osa tarbijaid just hinnatõusu tõttu üle odavamatele sigarettidele, kasvas isekeeratavate sigarettide tarbimine, aga suurenes ka sigarettide salajane sissevedu Lätist ja Venemaalt.

Lahtise tubaka suhteliselt madalam hind võrreldes valmis sigarettidega vajab eraldi tähelepanu – senised hinnaerinevused sigarettide ja isekeeratavate suitsude vahel tuleks aktsiisi kaudu ühtlustada.

Aktsiisipoliitika edu saab aga hinnata vaid selle järgi, kui paljud suitsetajad püüavad lõpetada ja kui vähe noori hakkab suitsetama. Eestis kiiresti tõusnud tubakaaktsiisi tagajärgi näitavad järgnevate aastate uuringud.

Samas, valitsuse tulu on tubakaaktsiisi tõstmise järel küll kasvanud, kuid kulutused tubakakontrollile mitte. Rahandusministeeriumi andmed näitavad, et tubakaaktsiisi tulu 2009. aastal oli 134 miljonit eurot. Osa sellest läheb koos alkoholiaktsiisi ja hasartmängumaksuga kultuurkapitalile, kuid tubakast tingitud haiguste ärahoidmiseks ei tule sealt midagi.

Kas eestlased ei teagi suitsetamise kahjulikkusest?

Eesti rahvastiku tervise arengukava ja vähistrateegia ei käsitle tubakakontrolli piisavalt selgelt, eriti arvestades, kui levinud suitsetamine Eestis on. Suitsetamise vähendamine on küll kiiduväärselt neisse kavadesse integreeritud, kuid puudub selge ja mõõdetav plaan.

Näiteks on rahvastiku tervise arengukava 2009–2020 pandud suitsetamine tervislike eluviiside peatükki, ühte ritta kõigi teiste riskifaktoritega: piiratud füüsiline aktiivsus, tasakaalustamata toitumine, alkoholi tarvitamine, suitsetamine, illegaalsed uimastid, seksuaalne riskikäitumine, hoolimatus liikluses.

Kui haigestumiste ja enneaegsete surmade peamine ja seejuures täiesti välditav põhjus –  suitsetamine – asetada ühte pikka nimekirja teiste riskifaktoritega, viib see tubakatarbimisest tingitud probleemide alahindamiseni.

Samas on selles arengukavas kirjas hulk ilminguid, mille pärast muret tunda: igapäevasuitsetajate hulk langeb naiste seas aeglasemalt kui meeste seas; suitsetajate hulk on suurem madala sissetulekuga, muust rahvusest ja töötute inimeste hulgas; inimesed hakkavad suitsetama noorelt; vesipiipude ja suitsuvabade toodete, eriti mokatubaka populaarsus kasvab noorte hulgas; nende inimeste hulk, kes suitsetavad ka oma eluruumides, on suurem madalama haridusega inimeste hulgas jne.

Kõik see annab murelikkuseks küllalt alust, kui kavas ei sisaldu ühtegi soovitust või tegevusplaani nende vastu. Kui füüsilise aktiivsuse juurutamiseks annab see kava kümme soovitust-tegevust ja tasakaalustatud toitumise jaoks kolmteist, siis suitsetamise kohta on vaid üks. Tähelepanuta on jäetud ka e-sigarettide regulatsioon ja teiste noorte seas populaarsete tubakatoodete tarvitamine.

Vähistrateegia teatab, et «peaaegu 40 protsenti vähijuhtudest on ennetatavad». Seejuures jäetakse ütlemata, kui palju on suitsetamisega soetud vähijuhte. Ometi ütlevad juhtivad onkoloogid, et Eestis põhjustab suitsetamine vähisurmadest 44 protsenti meestel ja kuus protsenti naistel (aga tõusvas joones).

Paraku kahandab ka vähistrateegia suitsetamise kui riskifaktori osatähtsust, pannes selle ühte ritta teistega: strateegia rõhutab küll mitmesuguste kemikaalide tähtsust vähitekitajatena, aga suitsetamine mainitakse ära kui üks 32st tuntud kopsuvähi riskitegurist. Jällegi võib faktide selline asetus otsustajate jaoks suitsetamise kui suure riskiteguri osatähtsust vähendada.

Veidi tähelepanelikumalt suhtub suitsetamisse südame-veresoonkonna haiguste strateegia. Just need haigused on Eestis enneaegse suremise peapõhjustajad. Strateegias (kirjutatud 2005. aastal) öeldakse, et «olukord ei ole 20 aastaga märkimisväärselt paranenud», samuti et «suitsetamine on ainus riskifaktor, mida on võimalik elimineerida kohe, kui inimene lõpetab suitsetamise».

Oluline on strateegias esinev märkus: «Kogutud tubakaaktsiisist üks protsent tuleks kasutada suitsetamise vähendamisele suunatud tervisekampaaniate heaks.» 2009. aastal laekunud tubakaaktsiisist oleks üks protsent umbes 1,34 miljonit eurot, mille abil saaks juurutada märkimisväärse hulga tubakavastaseid meetmeid.

Strateegias on seatud eesmärgid aastateks 2005–2020 ja neid viiakse ellu nelja-aastaste tegevuskavade alusel. Praegused eesmärgid on järgmised: igapäevasuitsetajate hulk 13-aastaste laste hulgas näitab stabiilset alanemist; igapäevasuitsetajate hulk 16–64-aastaste meeste seas on aastaks 2020 vähenenud 30 protsendini ja naiste seas kümne protsendini; meeste hulk, kes viibivad vähemalt ühe tunni päevas suitsuses keskkonnas, on aastaks 2020 kuus protsenti ja selliste naiste hulk kaks protsenti.

Ent need eesmärgid on palju tagasihoidlikumad, kui nad võiksid olla.

Näiteks eesmärk noorte seas suitsetamist vähendada ei tohiks olla nii üldsõnaline. Suitsetamise levik kahanes kõrgharidusega inimeste hulgas 14 aastaga (1994–2008) 19 protsendi võrra. See näitab, et suitsetamise märkimisväärne vähenemine on võimalik.

Kui aga suitsetavate meeste hulk Eestis on praegu 38 protsenti ja strateegia eesmärk on 12 aasta pärast 30 protsenti, siis näitab see lihtsalt ambitsioonide puudumist. Ning tubakavaba keskkonna loomine töökohal peaks aastaks 2020 olema sajaprotsendiline.

Tervisestrateegiaid ja avalikkuse harimist kokku võttes tuleb märkida, et enamik eestlasi ei ole suitsetamise kahjulikkusest piisavalt informeeritud. Hindamismeeskonna intervjueeritud ametnikud ja eksperdid avaldasid küll arvamust, et «Eesti inimesed teavad, et suitsetamine on halb», ent tegelikult pole teadmiste ja suhtumiste kohta regulaarselt andmeid kogutud.

Nii ei ole mingit alust arvamusel, et inimesed mõistavad selle kahju ulatust, mida suitsetamine tekitab.

Eestile on küll avalikkuse harimiseks kättesaadavad parimad rahvusvahelised praktikad, kuid neid ei kasutata piisavalt. Samuti kasutatakse vähe piirideülest koostööd – kontaktid on küll näiteks Soomega, kuid Balti riikidel omavahel puudub igasugune tubakakontrolli-koostöö.

Kuigi Eesti on teinud suuri edusamme suitsuvaba keskkonna loomiseks töökohtadel, pole lastele suitsuvaba keskkonda tagatud. See puudutab eelkõige suitsetamist kodus ja ­autos.

Eksperdid soovitavad massimeedia abil korraldada haritud täiskasvanutele suunatud kampaaniaid, kuidas kaitsta lapsi tubakasuitsu sissehingamise eest. Sellega ei kasvaks mitte ainult laste võimalused elada tubakavabas keskkonnas, vaid see suurendaks ka avalikku ja poliitilist toetust vastavatele seadustele.

Majandus­ministeeriumi kommentaar

Anne Laar
kaubandustalituse juhataja

Ettevõtjatega kohtumine ja nende tõstatatud küsimuste arutelu, samuti nen­de kui õiguse adressaadilt seisukoha küsimine õigusloome kujundamisel on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tavapärane ja igapäevane praktika. See aga ei tähenda, et ministeerium kujundaks oma seisukohti tööstuse taktikepi järgi.

Ministeerium toetab tegevusi, mis on suunatud tarbijate õiguste ja tervise kaitsmisele, kuid siis peab olema Euroopa Komisjoni poolt ka ära näidatud, kuidas konkreetse piirangu kehtestamine tarbijaid aitab ja millised on samas ka mõjud majanduskeskkonnale, et säiliks proportsionaalsuse põhimõte.

Meie selge seisukoht uuenduste tegemisel seadusandlikus ruumis ja eriti piirangute kehtestamisel on, et need peavad olema teaduslikult põhjendatud – tehtud peab olema teaduslikule uuringule tuginev mõjuanalüüs, et anda hinnang kavandatava meetme proportsionaalsusele ja efektiivsusele soovitud eesmärgi saavutamisel.

Konkreetsete näidete puhul, mida WHO raportöörid on esile toonud, viitaski ministeerium oma seisukohtade esitamisel Euroopa Komisjonile teadusliku uuringu tegemise vajadusele nimetatud valdkondades. Majandusministeerium kui kaubanduspoliitika elluviija ei saa lubada kehtestada teaduslikult põhjendamata kaubandustõkkeid.