Sakala on lugejaid paelunud juba aastakümneid.

FOTO: Viljandi muuseumi fotokogu

Sõltumatu faktikontrolli veebikülg Snopes.com kuulutas hiljuti võltsuudiseks ühe portaali Babylon Bee artikli. Babylon Bee väitel oli telekanal CNN ostnud tööstusliku pesumasina, et sellega uudiseid enne avaldamist spinnida. Illustratsioonilt vaatas vastu keset telestuudiot seisev hiiglaslik pesumasin, millele oli suurte tähtedega kirjutatud CNN.

Ega seal peale vale ju tõesti eriti midagi ole. Ainult et Babylon Bee ei olegi päris uudisteportaal, vaid rohkedebelakilikke libauudiseid avaldav veebikülg, umbes nagu Juurika suurem või The Onioni väiksem vend.

Ometi keeras naljakas lugu sedapuhku tõsiseks. Facebook, kes üritab viimasel ajal vähemalt teha nägu, et võitleb väärinfo levikuga, ähvardas Babylon Beed karmide sanktsioonidega. Pärast Babylon Bee protesti sotsiaalmeediahiid küll loobus karistusest, kuid kirjeldatud juhtum vallandas järjekordse laine arutelus, kas ja kuidas tuleks sotsiaalmeedias võltsuudiseid märgistada ning mida teha sellisel puhul satiiriga.

Ehk on ingliskeelses kultuuriruumis selliste märgiste järele tõepoolest vajadus. Väikeses Eestis peaks aga teadlikul ja kaasa mõtleval meediatarbijal see üsna lihtne olema.

Ajakirjandusel ei ole internetiajastul infomonopoli, kuid meil on hea võimalus jätkata usaldusväärsuse monopolina.

Reedel saab 140 aastat päevast, mil ilmus esimene Sakala. Carl Robert Jakobsoni julge leht avas eesti rahva silmi rohkem kui ükski teine tolleaegne algatus. Võib-olla poleks me ilma selleta tänavu Eesti Vabariigi 100. aastapäevagi tähistanud. Ühtlasi tegi Jakobson Sakalast nii tugeva märgi, et see püsib Viljandimaal sama kindlalt kui Coca-Cola või Microsoft maailmas.

Ükskõik, kas meie lugu ilmub paberlehes, Sakala enda või Postimehe veebiküljel, kas me postitame selle Facebookis või säutsume Twitteris – sellel on küljes silt. Sakala. Kas see märk on sama usaldusväärne kui Jakobsoni ajal, on juba toimetuse teha.

Küllusliku info ajastul on rahvast lollitada veel lihtsam kui tsensuuri katte all. Tsensuur tekitab uskumatust, infouputusest leiab aga igaüks midagi, mida talle uskuda meeldiks. Kes peaks olema see kõikvõimas kuningas Saalomon, kes oma ülimas tarkuses paneb tõe ja vale sildi külge kogu internetis leiduvale teabele? Isegi kui sellised kohtunikud suudaksid satiiril ja valel vahet teha, ei jõuaks nad igale poole.

Ajakirjandusel ei ole internetiajastul infomonopoli, kuid meil on hea võimalus jätkata usaldusväärsuse monopolina. Ajakirjanduse eesmärk on vahendada infot. Sellel põhinevad meie ärimudel ja majanduslik toimetulek. Kui meie info pole usaldusväärne, pole meil peagi ka auditooriumi, sest naljakas kassivideo on tarbijale väärtuslikum kui väljamõeldud uudis.

Ühe intrigeeriva looga võib isegi pisikeses Eestis saada sadu tuhandeid lugejaid, usaldust aga ropsuga ei võida. Seda peab iga väljaanne teenima igapäevase tööga, endale allahindlust tegemata, täht-tähelt, rida-realt. Kas või 140 aastat. Et tema kaubamärk oleks kvaliteedimärk. Siis on teda vaja ka järgmiseks 140 aastaks.

Hans Väre on Sakala peatoimetaja.