Jaak Uibu: kel pole rahvastikukriisi programmi, hoidku eemale uuest riigikogust

Järgmistel valimistel ei tohiks enam riigikogusse valida inimesi, kel on suu vett täis, kui räägitakse rahvastikukriisist. Vaja on, et poliitikud tunneks ühiskonda ja riiki, kirjutab riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant Jaak Uibu.

Sellest, et riik on sattunud rahvastikukriisi, olen kirjutanud piisavalt palju nii üksikartiklites  kui ka e-raamatutes, viimastel kuudel ka riigikogu rahvastikupoliitika töörühma tegevust käsitlevates ülevaadetes. Huvipakkuv tõsiasi selgub e-riigi tööriista kasutades – guugeldades päringuga «rahvastikukriis» leian esimese kolmekümne viite hulgas liiga palju enda nime. Viited tulevad ja lähevad, aga teatud püsivuse leiame neis ometigi. Igaühel on võimalus seda kontrollida.  Esikohal selles valimis on riigikogu teave rahvastikukriisi probleemkomisjoni olemasolust ja tegevusest. Auhinnalisel teisel kohal on veebiportaal Objektiiv teemakohaste materjalidega, sealhulgas juhtkirjaga «Tõhus rahvastikupoliitika on võimalik...», millele järgnevad koguni  seitse-kaheksa Jaak Uibu nimega seotud viidet. Järgmise kahekümnest viitest koosneva portsjoni hulgas esineb Jaak Uibu nimi seitsmel korral, niisiis kolmekümnest pooltel juhtudest. Vaevalt on mul soovi selles ebaproportsionaalsuses ennast süüdistada. Aga keda siis?

Vaatame, keda võib veel leida, kes on kirjutanud või kirjutavad rahvastikukriisist. Teise kümnendkonna hulgas on müügipakkumisel Edgar Savisaare 1986. aastal koostatud kogumik «Rahvastikuplahvatus ja rahvastikukriis», siia kuuluvad majandusanalüütik Peeter Tammistu artikkel Ärilehes ja endise sotsiaalministri Siiri Oviiri kirjutis tähelepanuväärse   alguslausega «Meil on sügav ja tõsine rahvastikukriis...». Kolmanda kümnendkonna hulgas leiame riigikogu aseesimehe Jüri Ratase sõnad 2013. aastast: «Eesti rahvastikukriisi lahendamine on meie riigi järgmiste aastate  kõige olulisem väljakutse...». Järgmine viide on 2017. aastast, kus peaminister Ratas kordab: «Rahvastikuprobleemidele lahenduste leidmine on Eesti üks suuremaid väljakutseid.» Ja andis söödu Siret Kotka-Repinskile kolmepunktiviskeks rahvastikupoliitika põhialuste koostamisel, mis läks kahjuks korvist  mööda.

Rahvastikukriis on nagu vähkkasvaja rahvuskehandis, mis annab oma siirded paljudesse eluvaldkondadesse.

Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon algatas möödunud aasta lõpul rahvastikupoliitika põhialuste koostamist neljakümne eksperdi osalusel. Selle peaaegu kolmekümneleheküljelise dokumendi mustand saadeti hiljuti riigikogu komisjonidele läbivaatamiseks. Dokumendis on rahvastikukriisi mainitud vaid üks kord ja sedagi umbmääraselt ja ettevaatlikult: « /.../  Eestil  on oht sattuda demograafilisse kahanemisspiraali /.../ sellist arenguvarianti on põhjust nimetada rahvastikukriisiks.» Koostajatel on segamini mõisted areng ja taandareng, aga  ohust sai kriis juba ammu – üheksakümendate alguses! Paistab, et koostajad võtsid nõuandjaks rahvastikuküsimustes ebapiisavate teadmistega Toomas Hendrik Ilvese, kes intervjuus 2012. aastal kurtis: «Aastakümnete pärast tekkivate demograafiliste probleemidega tuleks tegelda juba täna, kuid poliitikutel ei tundu olevat valmisolekut tegelda kauge tuleviku probleemidega.»

Rahvastikukriis on nagu vähkkasvaja rahvuskehandis, mis annab oma siirded paljudesse eluvaldkondadesse. Koolide, kaupluste ja apteekide sulgemine, valdade kaotamine, transpordiühenduste likvideerimine on kõik kriisi ilmingud. Sündimuse katastroofiline langus on juhtiv põhjus, mida tingib müriaad tegureid. Poliitikute ja teiste avaliku elu tegelaste ignorantsus kriisi teemast hoidudes tuleneb ilmselt teadmatusest ja soovimatusest raskele probleemile aega kulutada. Ja valitakse jõukohased probleemid, kas või kosmosetehnika,  robootika või geneetika valdkonnast, mille praktiline väärtus on küsitav, kuid rahastamine garanteeritud.

Nii nagu vähkkasvajat ei saa ravida ilma seda diagnoosimata, ei saa ka rahvastikukriisi lahendada ilma seda tunnistamata ja sellega tegelemata. Kriisi ilmingud tekkisid juba üheksakümnendate alguses ja neist on räägitud üle kahekümne aasta. Kui meetmed kriisi vastu pole aidanud, järelikult pole nad piisavad olnud. Ja mida varem diagnoositakse, seda efektiivsem on ravi mõlemal juhul. Meetmete väljatöötamiseks on kutsutud meie poliitiline ja akadeemiline eliit, ülikoolid ja Eesti Teaduste Akadeemia.

Juba 1996. aastal palusin Eesti arstiteadusnõukogu nimel haridusministrilt (Jaak Aaviksoo) tegevuskava olukorrast väljapääsuks. Peale avalikku meeldetuletust kolmandal rahvusliku kasvatuse kongressi kõnetoolist sain vastuse. Sellest selgus, et mingit tegevuskava ei ole, aga kavas on üks uuring, mis pidi aitama. Aga ei aidanud ühtigi. Paar aasta tagasi kutsusin üles akadeemia presidenti süvenema rahvastikuprobleemidesse ja saavutasin vaid oma meilikirjade kui sobimatute blokeerimise akadeemias. Seda loetelu saaks jätkata tüdimuseni. Ja tüdinenud ma ka olen. Toompea haridusseminari üleskutsed ja selgitused Toompeal ei toimi. Enamikul parlamendierakondadest on olnud aastaid aega töörühmade käivitamiseks ja abinõude väljatöötamiseks, kuid seda ei tehtud ja nii pole ka rahvastikukriisi probleemkomisjonil midagi minevikust võtta. Laialt reklaamitud rahvastikupoliitika põhialused osutusid läbikukkunuks nagu kõik eelmisedki. Endise rahvastikuministridki on nüüd vait.

Järgmistel valimistel ei tohiks enam riigikogusse valida inimesi, kel on suu vett täis, kui räägitakse rahvastikukriisist. Vaja on, et poliitikud tunneks ühiskonda ja riiki. Professor Ülo Vooglaiu sõnul: «Riigikogu peab looma ja hoidma RIIKI KUI TERVIKUT. (…) Riigikogus peab olema teadmisena fikseeritud, millised olud, milline olukord ja situatsioon riigis praegu ON ja milline OLI. Vajalik on ka ekspertide abil loodud kujutlus lähema ja kaugema tuleviku kohta, st süsteemne arusaam meie lähema ja kaugema tuleviku kohta – milline PEAKS RIIK OLEMA meie unistustes.»

Tubli uus riigikogu mobiliseerib rahvastikukriisist rääkima isegi presidendi, õiguskantsleri ja võrdsusvoliniku, kes hakkavad rahvalt nõudma kümne käsu täitmist ja endine riigikogu esimees Eiki Nestor toetab neid oma suvilas valjuhäälselt. President Kersti Kaljulaid pihib, et Euroopa Liidu kontrollkoja ametnikuna jättis ta kontrollimata Rail Baltica projekti, kuid talle meeldib presidendiamet ja seepärast kahetseb südamest.

Eestile ei ole piisav, kui räägitakse vaid suurtest eesmärkidest ilma nendeni jõudmise  mehhanismideta. Jagatakse aurahasid ja antakse preemiaid. Samal ajal statistikaamet muudkui registreerib vähenevat sündimust, ennustades kollapsit. Seepärast paningi pealkirjaks «Kel pole rahvastikukriisi programmi, hoidku eemale uuest riigikogust». Sellest  võidaks rahvas edasikestmise.