Vladimir Putin.

FOTO: Alexei Druzhinin/AP

Vladimir Putin on karske mees, kuid tal oleks olnud põhjust avada šampusepudel veel enne tagasivalimist (või täpsemalt uuesti ametisse määramist) pühapäeval. Tema võimuhaare kodumaal pole kunagi olnud kindlam ja tema vastased välismaal vankuvamad, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas. 

Keemiarünnak Suurbritanniale on osutunud igas mõttes edukaks, tuues välja erimeelsused ja nõrkused läänes ja pakkudes loiu valimiskampaania viimasteks päevadeks teretulnud rahvusvahelise intriigi särinat. See varjutab kõik mured – majanduspoliitilise vaakumi, endeemilise korruptsiooni või ühegi tõsise konkurendi puudumise valimissedelil. 

Selle asemel iseloomustas valimiskampaania lõppvaatust ergutav propaganda: välismaalased kohtlevad Venemaad taas ebaõiglaselt, esitades puudulike tõendite alusel ja moraalse nõrkuse positsioonilt süüdistusi ja kehtestades sanktsioone. Kuidas saab lääne luureteenistusi, mis väitsid ekslikult, et Saddam Husseinil olid massihävitusrelvad, käsitleda usaldusväärse allikana seoses vahejuhtumiga Salisburys? Kus on tõendid?

Seda infooperatsiooni on muljetavaldav jälgida. Kõrged ametnikud eitavad irvitusega Venemaa mis tahes seotust tapmiskatsega Suurbritannias samamoodi, nagu nad lükkavad tagasi Kremli seotuse iga teise sekkumise või väärkäitumise juhtumiga. Selle asemel pillutakse Vene telekanalite otse-eetris vee sogamiseks pööraseid ja vasturääkivaid vandenõuteooriaid ning riiklikud meediaväljaanded ilguvad jubeda ja mõistatusliku saatuse üle, mis ootab kodumaa reetjaid.

Endise KGB ohvitserina naudib härra Putin salapäratunnet, mida luuretegevusega seonduv venelastes tekitab, ja hirmu, mida see välismaal külvab. Taristu, demograafiline väljavaade ja avalikud institutsioonid võivad olla armetus seisus, kuid mis sellest – Vene riik tegeleb reeturitega halastamatult ja oskuslikult.

Endise KGB ohvitserina naudib härra Putin salapäratunnet, mida luuretegevusega seonduv venelastes tekitab, ja hirmu, mida see välismaal külvab. 

Kreml osutab lärmakalt Suurbritannia reaktsioonile kui õigustamatule hukkamõistule, näidates üles näilist muretust. Vene režiim on arvestanud õigesti, et Theresa May valitsus on rahvusvaheliselt isoleeritud, seda nii Brexiti tõttu kui ka kasvavast, Ameerika presidendist Donald Trumpist inspireeritud lahkhelidest transatlantilistes suhetes. Liitlased NATOs ja Euroopa Liidus pakuvad retoorilist toetust, kuid isegi meie lähimad liitlased ei ole meie eeskujul spioone välja saatnud.

Veel vähem aktsepteerivad Prantsusmaa ja Saksamaa sugused riigid teiste Kremli-vastaste meetmetega kaasnevaid riske ja valu. Jõuetu ja rahalistes raskustes Suurbritannia ei ole ka ise olukorras, kus saaks kehtestada tõelisi sanktsioone. Vene ja teised plutokraadid avastavad, et Londoni City jääb äritegevusele avatuks: nende anonüümsete offshore-firmade läbitungimatud võrgud jäävad puutumata. Ükski härra Putini semudest ei pea muretsema oma Knightsbridge´i katusekorterite ega Surrey häärberite tuleviku pärast. Aleksander Litvinenko 2006. aasta mõrva õppetund on endiselt aktuaalne, Britannia tõmbab rünnaku korral oma kolmhargi välja, kuid ei kasuta seda.

Häärber Londonis.

FOTO: Aylesford International / SWNS/Aylesford International / SWNS

Kreml ei piirdu lääne hädade üle rõõmustamisega, vaid tegeleb ka nende ärakasutamise ja süvendamisega. Süüria veresaun on võimaldanud Venemaal võtta endale lääne diplomaatilise juhtrolli piirkonnas. Pärast kodusõja esilekutsumist Bashar al-Assadi režiimi halastamatute repressioonide toetamise läbi esialgu rahumeelse meeleavalduse vastu, on Venemaa nüüd konflikti keskmes, haakides Türgit lahti lääne alliansist, õõnestades Iisraeli kindlust Ameerika usaldusväärsusesse ja varjutades seda, mis oleks muidu Ühendriikide juhitava Islamiriigi-vastase koalitsiooni muljetavaldav edu.

Mujal on Venemaa raha, propaganda, hirmutamise ja muude mürgiste võtete laine kukutamas riike, parteisid ja institutsioone nagu doominokive. Härra Putin oli tegelik võitja Itaalia valimistel, kus mõlemad edukad koalitsioonid on varjamatult Kremli-meelsed. Venemeelne kandidaat Miloš Zeman võitis hiljuti Tšehhi presidendivalimised. Ungari on juba Venemaa taskus: Kremli-sõbraliku paremäärmusliku valitsuse juhitav Austria liigub samas suunas. Vene luurajad on isegi ära kasutanud Poola ja Ukraina aastakümnete taha ulatuvaid erimeelsusi ajaloo üle, et kahjustada kunagi lähedasi ja strateegiliselt ülitähtsaid sidemeid piirkonna kahe suurima läänemeelse riigi vahel.

Mis juhtub nüüd, kuid Kreml otsustab Salisbury järel korraldada vembu Balti riikides? 

See edasitung on eriti märgatav Lääne-Balkanil, kus Venemaa toetab Bosnias serbia rahvuslasi ja pumpab raha ka Serbia enda poliitikasse ja meediasse. Kreeka ja Makedoonia absurdses tülis endise Jugoslaavia vabariigi nime üle toetab Venemaa mõlema poole kõige äärmuslikumaid ja järeleandmatumaid jõude. Selle tulemusena on peatunud NATO ja Euroopa Liidu laienemine, parim tee stabiilsuseni endises Jugoslaavias.

Härra Putin saab oma järgmisi samme kavandada teadmises, et lääne usaldusväärsus on kokku varisemas. Mitte ainult Suurbritannia, vaid kogu rahvusvaheline süsteem ei ole suutnud vastata jultunule ja mõrvarlikule väljakutsele. Selle tagajärjed on eriti sünged väikeriikide jaoks Venemaa piiridel, kes toetuvad kollektiivsele julgeolekule kõige rohkem. Mis juhtub nüüd, kuid Kreml otsustab Salisbury järel korraldada vembu Balti riikides? Praegusel kujul piirduks Lääne vastus järjekordse käeviibutuse ja vastu näppe andmise vooruga.

Tšehhi venemeelne president Milos Zeman. 

FOTO: RADEK MICA/AFP/Scanpix

Välispoliitilised seiklused ei lahenda Venemaa tegelikke probleeme: halb avalik haldus, langevad haridusstandardid, majanduslik seisak, tehnoloogiline mahajäämus ja kahanev ning vananev rahvastik. Samas teenivad nad kaht tähtsat eesmärki. Nad juhivad kodumaal tähelepanu kõrvale ja vähendavad välismaailma võimet Kremli kleptokraate ohjeldada. Härra Putin saab ignoreerida rahvusvahelisi inimõigusstandardeid Venemaal nii nagu ta saab rikkuda rahvusvahelist õigust välismaal.

Eesmärk pole kunagi olnud lääne hävitamine, vaid selle nõrgestamine tasemeni, kus see ei ähvarda režiimi Venemaal. Taandunud on paljukardetud välismaalt toetatud demokraatliku ülestõusu väljavaade autoritaarsuse ja ebapädevuse vastu. Lääneriigid suudavad ennast hädavaevu Venemaa õõnestustegevuse vastu kaitsta, rääkimata Kremlile kodukamaral väljakutse esitamisest. Härra Putin naudib ka üha vabamat kätt poliitilise, majandusliku ja sõjalise jõu kasutamisel Venemaa naabruses ja isegi kaugemal. Kreml on lähedal uue külma sõja võitmisele veel enne, kui see on päriselt alanud.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.