Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu kirjutab, et Sergei Skripali mürgitamiskatsega taheti läänes hirmu külvata, mobiliseerida Vene rahvast presidendivalimisteks ja sundida oligarhe raha koju tooma.
Kalev Stoicescu selgitab, miks Kremlil oli vaja mürgitada spioon Skripali (23)
Glasnost ja perestroika on saanud Toomas Kümmeli sõnul uue kaaslase – Novitšoki. «Uustulnuk» oleks pidanud minema samuti ajaloo prügikasti, kuid tundub, et ta «elab» edasi. Sergei Skripali ja tema tütre mõrvamise katsega seoses teame nüüd, et ülitugevat sünteesitavat mürkainet toodetakse endiselt mingites kogustes ning alles on ka selle massihävitusrelva kasutamise vahendid ja oskusteave.
Koletu kuriteo toimepanijad pidid arvestama, et mürkaine signatuur viitab otseselt ja ühemõtteliselt Venemaale. Ajastatuse valik on vaevalt juhuslik, sest Kremlil oli võimalik kõike «loogiliselt» eitada ja vaidlustada. Milleks on Venemaal vaja sellist skandaali ja uusi sanktsioone presidendivalimiste eel, pealegi niigi pingelises vastasseisus läänemaailmaga? Probleem on selles, et küsimus on nõnda püstitatud läänelikust, kuid mitte Kremli ehk kagebiitliku erioperatsiooni loogikast lähtudes.
Operatsiooni võimalikud eesmärgid
«Reeturipalga» maksmine, mida paljud venemaalased üldjuhul kiidavad või vähemalt ei laida, tundub olevat ainult üks selle operatsiooni soovitud eesmärkidest. Sellega seoses külvatakse hirmu lääne maailmas: mitte keegi ei ole kaitstud Venemaa eest, värisege! Võtke Venemaad tõsiselt, kuulake teda ükskord ometi! Seda ütles president Vladimir Putin küllalt emotsionaalsel ja ähvardaval toonil föderatsiooni nõukogu ees, kõigest mõni päev enne keemiarünnakut. Suurbritannia, kus on mõrvatud ridamisi Venemaalt pärit tegelasi, endine GRU polkovnik Skripal (Briti kodanik) ning idülliline väikelinn Salisbury sobisid ideaalselt. Sellist aktsiooni ei plaanita mõne päeva jooksul.
Teisalt tekkis suurepärane võimalus mobiliseerida Venemaa kodanikke enne presidendivalimisi tugeva juhi ümber, seismaks hüsteerilise propaganda saatel «kuritahtliku» ja «russofoobse» lääne vastu. Putinil oli vaja kindlustada suurt valimisaktiivsust ja häälte saaki, võimendades näilise sõjaolukorra õhustikku. Tundub, et valmistutakse tõsiselt külm sõda 2.0-ks.
Igaks juhuks lisati pildile ka Ukraina, keda Kreml kahtlustas Novitšoki võimalikus omamises, mis on mõistagi puhas häma. «Uustulnuka» peastaap asus Moskva Riiklikus Orgaanilise Keemia ja Tehnoloogia Teaduslikus Uurimisinstituudis (GNIIOHT) Entusiastide maanteel, selle allasutus asub suletud linnas Saratovi oblastis Šihanõs ja katsejaam Usbekistanis Karakalpakis Nukusi piirkonnas. Võib arvata (või koguni loota), et Novitšok ja selle kasutamise vahendid olid ja on endiselt kindlates (Venemaa relvajõudude ning GRU/FSB) kätes. Vastasel juhul on olukord väga hull. Mistõttu Moskva kipub eitama mürkaine olemasolu, justkui seda pole kunagi välja arendatud ega toodetud.
Kaudselt süüdistatakse ka Ameerika Ühendriike ja «muid lääne riike». Venemaa suursaadik Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (OPCW) juures suursaadik Aleksander Šulgin arvas, et «on hoopis väga tõenäoline, et endise luuraja Skripali mürgitamiseks kasutatud aine pärineb USA või Suurbritannia laboritest». Selliseid sõnu võib loopida, arvestades, et Ühendriikide-Suurbritannia-Ukraina triost on saanud Venemaal nagunii peaaegu surmavaenlase kujutis. Välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova heitis kahtlusevarju Tšehhi Vabariigile ja Slovakkiale. Mida rohkem näilist segadust ja šokeeritud riike, seda parem. Presidendivalimiste tulemuste selgudes teatas Putin küüniliselt, et sõjalise otstarbega keemilised ained oleksid Skripali ja tema tütre kohe tapnud.
Kolmandaks, operatsioon pidi hirmutama ka oligarhe, et nad oma raha koju ehk Venemaale tagasi tooksid. Ülisuur Venemaa päritoluga kapital on siiani kinni peamiselt Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides. President Putin on pakkunud aastaid järjest «amnestiat» kuitahes räpasele oligarhide rahale. Makse ei pea tagantjärele maksma ning Putin annab «garantiid», et keegi ei jää oma kapitalist ilma. Putini siseringil ja Venemaal tervikuna on üha vähem rahalisi ressursse, mis ei võimaldada vastu pidada isegi järgmised kuus aastat, kui Venemaa majandus jätkuvalt stagneerub ning Euroopa Liidu ja USA kehtestatud sanktsioone ei lõpetata (mida Kreml ilmselt enne Skripali juhtumit enam ei lootnud ka).
Isegi Andrei Lugovoi, keda britid kahtlustavad Litvinenko mõrvas, söandas sõna võtta, mööndes irooniliselt, kui «ebaturvaliseks» paigaks on muutunud Suurbritannia, kus venelased surevad «kahtlastel asjaoludel».
Propagandakanal RBK hõiskab rõõmust, et «Briti investorid» on juba hakanud massiliselt ostma (hetkeseisuga väidetavalt 1,5 miljardi USA dollari eest) Venemaa riiklikke obligatsioone tähtajaga 2029 ja isegi 2049. See võib olla järjekordne desinformatsioon, eriti arvestades «investorite» optimismi (mõelda vaid Venemaale aastal 2049!), kuid sellegipoolest näide sellest, et Putini režiim püüab piitsa ja präänikuga oligarhide raha Venemaa vereringesse tagasi tuua.
Iseasi, kui edukaks kujuneb Novitšoki operatsioon tervikuna. Kreml võis eeldada, et Suurbritannia vastus ei ületa reaktsiooni Aleksandr Litvinenko mõrvale ning kõike on võimalik eitada ja palaganiks pöörata. Stsenaarium üldjoontes kordus, sest Suurbritannia kehtestas küllalt pehmeid karistusmeetmeid ning Venemaa on «šokeeritud», nimetab Briti parlamenti tsirkuseks jne. Isegi Andrei Lugovoi, keda britid kahtlustavad Litvinenko mõrvas, söandas sõna võtta, mööndes irooniliselt, kui «ebaturvaliseks» paigaks on muutunud Suurbritannia, kus venelased surevad «kahtlastel asjaoludel».
Litvinenko mõrv (novembris 2006) oli esimene kurjakuulutav pääsuke, millele järgnes Putini külma sõja hõnguline etteaste Müncheni julgeolekukonverentsil (veebruaris 2007). Skripali-vastane mõrvakatse tõstab panuseid palju kõrgemale. Me oleme jõudnud külma sõja 2.0 versiooni lävele. Tundub, et Putinil on usku Venemaa võimalustesse läänemaailma võrdlemisi odavate, efektiivsete ja efektsete vahenditega rünnata, nõrgendada ja lõpuks lagundada (NATO ja ELi kokkuvarisemine, USA relvajõudude lahkumine Euroopast, USA ja Euroopa vastandumine jne).
Putini ainuke kiire võimalik võit selle operatsiooni taustal on piisavalt suur häältesaak presidendivalimistel. Selle eest on Venemaa suhted läänega päris põhjalikult rikutud, vähemalt Putini ajastu lõpuni. Üksikud kasulikud lääne idioodid saavad vaevalt kompenseerida tõeliste sõprade ja partnerite põuda. Oligarhid toovad raha koju, mingil määral, ainult siis, kui neil pole muud võimalust ehk neid ähvardab Mihhail Hodorkovski saatus. Nad teavad, kes on Skripali mõrvakatse taga.
Ja nii nad püüdsidki tappa meie Skripali!
Kreml ja selle mõjuagendid püüavad agaralt toita kahtluseussi. Äkki ei olnud Novitšok mängus või seda pole tegelikult kunagi olnud? Miks ei võiks seda mürkainet olla ka teistel riikidel? Nende vastu räägib üks võtmetähtsusega isik, kes oli samuti «reetur», kuigi ta pääses erinevalt Skripalist Venemaalt läände teisel ajastul ning asjaoludel.
Vil (NB! Vladimir Iljitš Lenini nime lühend) Mirzajanov hakkas vilepuhujaks 1992. aastal pärast kohtumist endise kolleegiga, kes kinnitas kemorelva nimega Novitšok jätkuvat tootmist ja katsetamist. Mirzajanov oli terve aasta töötu, sest ta vallandati korruptsiooni paljastamise tõttu GNIIOHTis. Ta müüs Moskva tänavatel Snickerseid ja teksapükse, et ellu jääda, ega suutnud uskuda, et Boriss Jeltsini Venemaa paigutab endiselt, nagu kadunuke Nõukogude Liit, tohutuid ressursse keemia massihävitusrelvadesse kannatavate tavainimeste abistamise asemel. Kas olukord Venemaal on (massihävitus)relvade eelistamise mõttes tänapäevaks oluliselt muutunud?
Novitšokki miksitakse vabalt kätte saadavatest komponentidest, kuid õnneks lõpp-produkti sünteesimine ja kasutamine ei ole teaduslikult ja tehnoloogiliselt jõukohane näiteks nn islamiriigil.
Mirzajanov teadis, mida ta räägib (sealhulgas USA meediale), sest ta oli töötanud Novitšoki projekti kallal palju aastaid. Pealegi ühines Nõukogude Liit ning seejärel Venemaa 1990. aasta keemiarelvakonventsiooniga (CWC). Kreml nähtavasti ei pidanud Novitšokki mainimisväärseks, sest seda nimetust konventsioonist ei leia, kuid nähtavasti jätkub selle varude uuendamine teadmata koguses tänapäevani, sest mürkaine aja jooksul lahtub.
Tasub mainida, et Venemaal on arendatud selle «arstirohu» mitu varianti, mis on närvigaasist VX tunduvalt mürgisemad. Üksainus milligramm tapab sajakilose inimese. Novitšokki miksitakse vabalt kätte saadavatest komponentidest, kuid õnneks lõpp-produkti sünteesimine ja kasutamine ei ole teaduslikult ja tehnoloogiliselt jõukohane näiteks nn Islamiriigile.
Mirzajanov arreteeriti riigisaladuse paljastamise eest, kuid lõpuks vabastati «süütõendite puudumise» tõttu. Sel perioodil olid KGB varemetest võrsunud konkureerivatel eriteenistustel suuremad mured. Keemik soovis emigreeruda USAsse (vastava programmi alusel, mida pakuti massihävitusrelvadega tegelenud endistele nõukogude teadlastele), kuid tal polnud välispassi. Otsuse pidi langetama «dissidentide komisjon», mille eesotsas oli Sergei Lavrov. Mirzajanovist sai Rutgersi Ülikooli professor, mille eest ta on Lavrovile siiani tänulik. Kauaaegne välisminister Lavrov peab nüüd ametlikult musta valgeks rääkima, sest 83-aastane Mirzajanov üllitas 2008. aastal põhjaliku raamatu koos antud närvimürgi valemi ja toimimise täpse kirjeldusega, mis ei saanud jääda brittidele märkamatuks.
Venemaa käitub nüüd küllalt sarnaselt olukorraga, mis valitses pärast Malaisia lennuki (MH-17) allatulistamist juulis 2014. Ühest küljest eitatakse Novitšoki olemasolu, näiteks doktor Anton Utkin, Mirzajanovi endine kolleeg ning kunagine massihävitusrelvade inspektor Iraagis, kinnitab Venemaa kemorelva varude täielikku hävitamist ning eitab Novitšoki leiutamist ja tootmist. Seda pole olnud. Teisest küljest, Venemaa suursaadik ÜROs Vassili Nebenzja oli vähem ettevaatlik, arvates, et (ka) Suurbritanniale on teada Novitšoki keemiline struktuur, kaudselt tunnistades keemilise relva olemasolu. Tagatipuks, isegi Lugovoist sai keemiaekspert, väites, et nädalaga ei ole võimalik kindlaks määrata Skripali mürgitamises kasutatud ainet ega selle tootjat.
Relvastuskontrolli mõttes, mis on Venemaa eestvõttel peaaegu lakanud toimimast, on samuti tegemist suursündmusega. Peab paika veel USA ja Venemaa tuumarelvade piiramise START-lepe (2010) ning loodeti, et ka CWC toimib ehk on konventsiooni osaliste poolt täidetud. Lisaks, Venemaa pakkus ennast 2013. aastal vahendajana Bashar al-Assadi režiimi keemiarelvade loovutamise ja hävitamise protsessis (mõistagi lääne poolt ja lääne rahaga), mis olevat samuti täidetud. Paraku selgub, et Süüria diktaator tapab endiselt tsiviilelanikke keemiarelvadega (Aleppo, Ida-Ghouta) ning novitšok pole sugugi kadunud Venemaa keemiaarsenalist.