Vladimir Putin.

FOTO: Alexei Druzhinin/TASS/Scanpix

Maailmas leidub igavaid riike, kus inimesed elavad hästi ja kaua, kuid elu on rutiinne ja üksluine. Vastukaaluks on ka riike, kus inimesed hästi ei ela, aga see-eest tunnetavad oma maa ja rahva erilisust. Kui juba rahvas on eriline, siis ei saa ka juhid tavalised olla. Näiteks minevikus valitses Venemaad tsaar, kes oli jumala asemik maa peal. Ja nii sajandeid. Kui Ameerikas kujunes varakult heaks tooniks, et president üle kaheksa aasta oma toolil ei istu, siis Venemaa, pärast Nõukogude Liidu ja seejärel uuesti Venemaa kogemus kujunes teiseks: kui juba saabus tõeline liider, siis pole tarvis teda puutuda ja välja vahetada, vaid uskuda ja toetada. Muidu laguneb koost kõik, mis see erakordne olend on oma jõupingutustega rajanud ja teoks teinud. Peale alamate on seda alati tajunud ka juht ise.

Vladimir Putin oleks võimeline võitma ka vabadel valimistel, kuna esindab keskmise vene inimese alateadvuses just nimelt säärase alternatiivitu juhi arhetüüpi, nagu eespool kirjeldatud. Venemaa opositsionääridele säärane konstateering ilmselt ei meeldiks, kuid aastatega pole nende hulgast sirgunud liidrit, kes suudaks praegusele režiimile kinda heita. Ehedalt tõestasid seda 2011.–2012. aasta sündmused, kui need, kes end Vene opositsiooni juhtideks lugesid, leidsid, et parem ja ohutum on opositsioonilist tegevust imiteerida, kui päriselt võimu ja muutuste eest võidelda.

Nõnda ongi Putin Venemaad valitsenud 18 aastat presidendi ja peaministrina ning valitseb ka järgmised kuus. Presidendivalimised Venemaal toimusid just 18. märtsil, kuna see on tähenduslik kuupäev. Nimelt viidi neli aastat varem just sel päeval läbi pidulik tseremoonia, millel liideti Venemaaga Krimm. Putini tegevust võib hinnata erinevalt, kuid vaieldamatult tagas see talle koha ajaloos. Seepärast üritati Krimmi ühendamist enne valimisi igal võimalusel meenutada ning kõrget osalusprotsenti ja Putini toetamist pidasid tema lähikondlased oluliseks märgiks, mis pidi näitama venemaalaste tänulikkust. Eelkõige Krimmi eest.

Ebatõenäoline, et järgmise kuue aasta jooksul, mil Vladimir Putin on Venemaa president, võetaks ette muudatusi senisel sise- ja välispoliitilisel kursil. Vanaviisi lähevad edasi ka Venemaa suhted naaberriikidega. Kuigi erinevatele riikidele lähenetakse eri moel, üritatakse Eesti-sugustest maadest ka edaspidi sise- ja välisauditooriumile negatiivseid näiteid teha ning esitada neid russofoobidena. Kui veel 2000. aastate algul ja hiljemgi leidus Eestis piisavalt poliitikuid ja ärimehi, kes endale avalikkuse ees bravuurikalt rusikaga vastu rinda lõid ja lubasid idasuhted siluda, kui neile vaid võimalus anda, siis praegu tagasi vaadates tundub see naiivsuse tipuna.