Päästjad Skripali ja ta tütre mürgitamispaigas.

FOTO: PETER NICHOLLS/REUTERS

Kui briti peaminister Theresa May esines parlamendi ees seoses GRU ohvitseri Sergei Skripali ja tema tütre mürgitamisega Salisburys 4. märtsil, siis pakkus ta toimunule kaks selgitust. See on kas Venemaa otsene rünnak Suurbritannia vastu või on Venemaa valitsus kaotanud kontrolli oma relvaarsenali üle ning katastroofiliselt võimas närvimürk on sattunud kellegi teise kätte.

May teine selgitus – Venemaa on kaotanud kontrolli relva üle, millega võib mürgitada miljoneid – kõlab isegi kuidagi vabandavalt ja hirmutavalt. Samas kummaline. Hiljuti kandsid Venemaa eriteenistuste juhid Kremlis telekaamerate ees pidulikult Vladimir Putinile ette, et 2017. aasta vältel on Venemaal tabatud 397 välisriikide agenti. See on fenomenaalne arv. Sest mõelge korraks: külma sõja harjal kandis KGB 1970.–1980. aastatel poliitbüroole ette, et on aasta jooksul Nõukogudemaal paljastanud keskmiselt paar-kolm välisagenti. Aasta 1977 oli rekordiline, sest siis tabas KGB neli välisagenti. Aga nüüd, milline hämmastav efektiivsus – Putini tšekistid püüavad aasta jooksul kinni sada korda rohkem välisspioone kui KGB külma sõja ajal. Ja ometi toimetati otse nende nina all maalt välja tõeline superrelv? See oleks tõesti muret tekitav.

Samas võiks May teise versiooni – selle pisut vabandava ja kobava – kõrvale lükata. Venemaa juhid on läbi ajaloo täiesti paranoiliselt kartnud oma elu ja julgeoleku pärast. Vaadake kas või, kui palju sibab ümber Putini siilisoenguga laiaõlgseid mehi, kes ümbritsevat äreva pilguga seiravad, kui ta nagu muuseas kuskil avalikus kohas telekaamerate ees välja ilmub. Novitšoki-sugused mürgid on selle paanilise hirmu pärast kindlas kohas ja range kontrolli all. Pealegi, iga välisluurekogemusega inimene ütleks, et sellised riskantsed operatsioonid – kellegi mürgitamine massihävitusrelvaga võõra riigi territooriumil seda ju kahtlemata on – eeldavad heakskiitu oma riigi kõrgemalt juhtkonnalt.

Niisiis pole põhjust arvata, nagu ei teadnuks Putin sellest. Omaette küsimus on, miks säärane avantüür 13 aastat pärast Skripali väljavahetamist ette võeti. Siin võib spekuleerida rahaliste mahhinatsioonide üle, kuna tänapäevased Vene eriteenistused on mafioosse struktuuriga. Võtke tõestuseks kas või nende hiljutine vahelejäämine Colombia kokaiini väljavedamisel Argentina kaudu. Teine seletus on, et Putin üritab portselanipoes mürgeldades jõuda läänega suure läbirääkimistelaua taha kui võrdne võrdsega. Oleme seda viimastel aastatel juba korduvalt näinud. Kuid see ei õnnestu. Temaga saab pidada vaid taktikalisi läbirääkimisi – nagu pantvangivõtjaga. Ja nii oma maa kui ka iseenda on ta lõplikult rahvusvahelisse isolatsiooni mõistnud.

Vladimir Putiniga saab pidada vaid taktikalisi läbirääkimisi – nagu pantvangivõtjaga.