Võtame või Keskerakonna valimisreklaami, kus maalilisel rapsipõllul astuvad peopesadega rapsi paitades punases jopes Laht, kellele järgneb kampsunis ja lipsuga minister Tamm. Kui irvhambad uurinud Lahelt, miks käib tema ees ja minister järel, vastanud Laht, et päriselus täpselt nii ju käivatki.
Vahet ju polekski, kas Tamm Lahe ees või hoopis taga, kui mängus poleks inimeste, sh põllumeeste usaldus riigi otsustusvõime suhtes. Isegi kui tikutulega ning ülima hoolikusega otsida, ei leia väljaspool Lahe perekondlikku ringi Eestimaa pealt isegi ühtainumast seakasvatajat, kes ei näeks sellises otsustusahelas huvide konflikti. Vähemalt Postimehel pole sellist inimest seakasvatajate seast nädalate kaupa tabada õnnestunud.
Kuid see ei takista maaeluminister Tamme ja viimase tööandjat, peaminister Jüri Ratast tegemast nägu, et kõik on parimas korras. Ehk teisisõnu: isegi kui miski prääksub ja näeb välja nagu part ning on kõigi teiste arvates ülima tõenäosusega part, siis kindlasti mitte Keskerakonna arvates.
Iseasi, kas maaeluministri nõuniku tegevuse kaitsmine hoopis Keskerakonnale kurjasti kalliks maksma ei lähe.
Lahe seisukohast vaadates on olukord muidugi suurepärane. Kui eksminister Urmas Kruusele Reformierakonnast ei jätkunud Eesti mõjukaimal seakasvatajal ainsatki head sõna, siis tema järeltulijate Martin Repinski ja Tarmo Tamme kohta ainult häid sõnu tulebki. Mis omakorda kinnistab arvamust, et need inimesed söövad ministritööd tehes Lahe peost.
Kui sadadesse tuhandetesse eurodesse küündinud seakasvatustoetused eelmise aasta alguses Lahe ettevõtete pangakontodele jõudsid, käinud Laht nädalate kaupa mööda Eestit ringi nii rahuloleva ja rõõmsa näoga, et tema kaastöötajadki hakkasid omavahelistes vestlustes ülemuse arvel nalja viskama.