:format(webp)/nginx/o/2018/02/09/7559553t1hc3f6.jpg)
Nüüdisaja eesti kirjandusega seoses on pikka aega räägitud ootusest järjekordse suure, tammsaarelikult rahvaliku, ehk isegi rahvusliku romaani järele, millel oleks põneva süžee ja karakterite kõrval aegade- ja kultuuriülene üldinimlik sisu.
Nüüdisaja eesti kirjandusega seoses on pikka aega räägitud ootusest järjekordse suure, tammsaarelikult rahvaliku, ehk isegi rahvusliku romaani järele, millel oleks põneva süžee ja karakterite kõrval aegade- ja kultuuriülene üldinimlik sisu.
Vahur Afanasjevi Peipsiveere staroveride elust rääkiv «Serafima ja Bogdan», mis võitis mullu kirjanike liidu romaanivõistluse ning sel nädalal kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosapreemia, vastab neile ootustele nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi poolest.
Lisaks žüriidele on 560-leheküljelise teose vastu poolehoidu avaldanud nimetamisväärne hulk lugejaid: juba mitmendat kuud figureerib Afanasjevi romaan raamatupoodide müügiedetabelites, raamatukogudes on selle laenutamiseks järjekorrad.
Tundub tõenäoline, et edaspidi annab romaan ainest mõnele (suve)lavastusele, teleseriaalile ja/või mängufilmile.