Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/07/7667391t1hd663.jpg)
Vorbusele ega Tartu linna lähiümbrusse tselluloositehast ei tule, kinnitab keskerakondlasest Tartu linnavolikogu esimees ja riigikogu liige Aadu Must.
Viimasel ajal olen saanud nii palju telefonikõnesid Tartusse rajada kavatsetava tselluloositehase ja seda kajastava Tartu linnavolikogu istungi kohta, et nimetan neid päevi oma elus tselluloosisõja jätkukonverentsiks. Räägitakse loodushoiust. Ettevõtlusest. Rahast. Inimeste tervisest. Puudest. Haisudest ja aroomidest. Arendajatest. Uuringute täielikust mõttetusest või hoopis hädavajalikkusest. Ühed leidsid, et tehase rajamise initsiaatorid tuleks risti lüüa. Teised, vastupidi, tunnustavad ettevõtjaid – projektide esitamine ja kodumaise tööstuse edendamine ongi ettevõtjate töö ja selle eest ei tasu inimesi mõnitada.
Veel selgus, et nn rohelisi maailmavaateid on vähemalt kaks. Ühed räägivad üleilmsest plastiuputusest, mida võiksid ohjata vaid biolagunevad pakendid ja sealhulgas tselluloosi produktidest pakendi massiline kasutusse toomine. Teised rohelised nõuavad tselluloosi keelamist, kuna ajalehe või raamatu lugemiseks polevat juba enam ammu vaja paberit, vaid arvutit ja internetti. Üks kuri tallinlane süüdistas mind ja takkaotsa kogu Tartu linnavolikogu kollektiivses egoismis ja arvas, et tselluloosivabrik sobiks küll Emajõe ja Tartu raudteejaama lähikonda. Tegin ettepaneku arutada ilma igasuguse kolkapatriotismita selle vabriku sobilikkust Tallinna lennujaama ja Ülemiste järve vahele – seal nii vesi kui kavandatav Rail Baltic ja kõik muu vajalik ju lähedalt võtta. Vestluspartner vajutas oma mobiiltelefoni punast nuppu ja keeldus minuga rohkem rääkimast. Palun tema ees ajalehe vahendusel vabandust – nii rumala ettepaneku poolt ei oleks ka mina nõus hääletama.
Konkurentsisõda
Teema majanduslikul aspektil pole siin artiklis ruumi pikalt peatuda. Seda teevad teised. Sellest, et mets on rikkus, mis pakub tööd ja leiba väga suurele hulgale inimestest, on räägitud, aga natuke vähem kuuldud. Akadeemik Urmas Varblase arvutus, et töökoht planeeritavas vabrikus võib luua 80 korda rohkem rikkust kui mõne teise praeguse vabriku töölise oma, tekitas mõnes kuulajas suurt pahameelt. Kuidas nii – õigusriigis on kõik inimesed võrdsed!
Tselluloositööstusega on seotud nii suured rahad kui ka arvukad töökohad. Tselluloositootjate rahvusvahelise mastaabiga konkurentsiheitlustest saame pahatihti teada alles sadakond aastat hiljem. Meenutan vaid Pärnu Waldhofi näidet. Mõned on ehk lugenud – see vabrik lasti 1915. aastal, Esimese maailmasõja ajal õhku ja mõned usuvad, et selleks olnud justnagu mingid sõjalised põhjused. Olidki, aga need ei lähtunud mitte ilmasõjast, vaid suure-laia Venemaa kadedate tselluloosivabrikandide alustatud konkurentsisõjast. Mõelge ise – suur, kaasaegseima sisseseadega ja tollastes oludes kõige keskkonnasõbralikuma tehnoloogiaga, konkurentsitult kvaliteetseima ja samas odavama hinnaga toodangut pakkuv vabrik ajas konkurentidel hinge täis küll! Venemaa kadedate tselluloosivabrikantide huve kaitses tollase Venemaa üks mõjukamaid mehi, Vene riigiduuma spiiker Mihhail Rodzjanko. Ja kui Pärnu komandandiks sai tema armas vend polkovnik Pavel Rodzjanko, piisas vaid mõne suure laeva ilmumisest Pärnu reidile, et Waldhofi vabrik viivitamatult õhku lasta. Vene riigiduuma tervitas sõnumit sellest tormilise aplausiga…
Tartu linnavolikogu erakorraline istung
Tegin juba novembris ettepaneku kokku kutsuda Tartu linnavolikogu erakorraline istung, mille sisuks on tselluloosivabriku asutamine ja vastav eriplaneering. Kui riigi keskvalitsus ja kohalik omavalitsus on partnerid, siis vast ei ole vaja oodata, kuni üks oma otsused ära teeb ja alles siis teist sellest teavitab. Teema muutuski kohe kuumaks. Aktivistid nõudsid volikogu erakorralise istungi kokkukutsumist. Ka linnavolikogu liikmed ruttasid esitama arupärimisi ja eelnõusid. Volinikelt tulid ettepanekud vabariigi valitsus või tselluloositehase arendajad rahvusvahelisse kohtusse kaevata. Ootel on ka tselluloositehase erikomisjoni moodustamise eelnõu ja veel üht-teist. Leppisime siiski kokku, et võtame kõik need eelnõud arutlusele alles pärast erakorralise istungi toimumist ega hakka veduri ees jooksma.
Kõige teravamad küsimused Tartu linnavolikogu deklaratsiooni kohta on tulnud selle nurga alt, kas volikogu otsused on kantud usaldamatusest riigi keskvalitsuse suhtes. Kui me tahame selles asjas olla riigi keskvalitsuse partnerid, siis miks on vaja deklaratsioonis «nii valjuhäälselt karjuda»? Teisisõnu – peaaegu ultimaatumi keeles kõneleda? Ju me siis arvasime, et ikka on vaja. Kogemusest. Nõukogude ajast mäletame, et võimuvertikaal oli reljeefselt paigas. Tartu elu tähtsad asjad tuli lahendada nii, nagu öeldi Tallinnast või Moskvast. Nüüd, oma riigis, on varasemate valitsuste aegadel külvatud umbusaldus visa kaduma.
Võibolla olemegi suured vastuolijad? Enam kui poolesajandilise staažiga Edasi/Postimehe lugejana mäletan, kuidas omal ajal üks aktiivne linnakodanik (vist Elsa Kudu) arvas, et Pärmivabrikust edasi ei tohi Tartus enam ühtegi elamut ehitada – see, mida praegu tunneme Annelinnana, olevat Tartule hukatus. Hukatus ei olnud, ehkki linna ilme muutus küll üsna kõvasti.
Vast tõsisem seletus igasugustele suurtele ehitamistele tuleneb tüüpilisest koloniaalmaa mõttelaadist. Jõuliselt mistahes uue suure tootmise vastu seismine ongi kõige mõistlikum hoiak, mida üks asumaa inimene endas kujundada saab. Asumaa loodusressursside hoolimatu raiskamine ja lagastamine on ju kogu maailmale tuntud asi ning metropol on alati oma kaupade odavuse ja konkurentsivõime tagamiseks unustanud igasuguse loodushoiu või elukeskkonna kaitsmise. Mäletate – just sellest tekkis ka meie fosforiidisõda. Hea, et suutsime koloniaalpoliitikale hambaid näidata. Küllap on see vana kogemus meid õpetanud ka igaks juhuks vastu olema.
Tõenäoliselt on veel suuremaks usaldamatuse allikaks olnud üle pooleteise aastakümne süvenenud arusaam, et ega Eesti Vabariigi kõrged ametimehed, need tegelased seal Tallinnas, meie arvamusest eriti hooli. Osutatakse omaaegsele Tartu vangla vaidlusele, kus Tartu linna juhid olid vastu, aga vangimaja ikkagi tuli (ja tänu taevale, et tollased hirmud ei osutunud tõeks). Või Rail Balticu juhtum, mille puhul Tartu linnavolikogu oma 2014. aasta erakorralise koosoleku korraldamise käigus pidi täpseid andmeid hoopistükkis Lätist hankima. Siis saime teada, et meie eest varjatud marsruut oli juba peaaegu kolm aastat tagasi paika pandud ja allkirjastatud, aga oma inimeste eest igaks juhuks püüdlikult saladuses hoitud. Teadagi – juba ammu otsustatud asja üle pole enam midagi vaielda! Ja ega ajakirjanduski meie tollast koosolekut eriti tähele pannud. Alles mõni aasta hiljem kerkisid siit-sealt süüdistused, et miks ei ole keegi sellest rahvale rääkinud ja miks pole Tartu linn piisavalt häälekalt esinenud.
Eelöeldu oligi põhjuseks, miks suur osa linnavolinikest selles deklaratsioonis peaaegu ultimaatumi stiili kasutamise poolt hääletas – muidu võibolla ei panda meid üldse tähele. Mõned vast teavad seda Teise maailmasõja aegset sõjameditsiini reeglit – kõigepealt tuleb lahinguväljalt ära viia need haavatud, kes kõige kõvemini karjuvad, sest teistel kas pole eriti viga midagi või on nad nagunii peaaegu surnud. Mõnel pool elab see mentaliteet ju edasi. See on üks põhjusi, miks me nii häälekad olime.
Erinevad arvamused ja nende ühisosa
Kas kõik linnavolinikud olid tõepoolest täielikus üksmeeles? Jah ja ei. Eks oli meiegi hulgas neid, kes arvavad, et metsa ei tohiks peaaegu üldse raiuda ja seal võiks eelkõige puhata, värsket õhku hingata ja seenel käia. Teiste arvates võiks metsa majandada senisest laiemalt ja kasumlikumalt. Ühed olid tselluloosivabriku, mõni ehk hoopis valitsuse vastu. Kellelgi terendasid silmade ees lähenevate valimiste hääled ja vajadus omasid kiita. Arvati isegi, et võibolla on kusagil peidus konkurentide mõjuagendid. Päris vandenõuteooriatesse mulle teadaolevalt keegi ametivendadest-linnavolinikest siiski ei laskunud. Oluline on aga see, et kõik volikogus esindatud ja väga eriilmelised jõud jõudsid üksmeelele selles, et meie ülesanne on kaitsta oma inimesi ja nende tervist, oma piirkonna looduskeskkonda ja piirkonna jätkusuutlikku arengut. Just see on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja seda ideed volikogu deklaratsioon kannabki.
Tselluloosivabriku teema elab edasi
Tselluloosivabriku erakorralise istungi ettevalmistamise käigus kerkis esile suur hulk probleeme. Paraku on enamikuga neist just selline lugu, nagu Rooma Klubi 50 aastat tagasi globaalprobleemide kohta tuvastas: probleemid mõjuvad küll globaalselt, aga neid saab lahendada vaid lokaalselt – igaüks omas paigas ja erialase pädevuse piires. Tartu linnavolikogu ei suuda ega peagi suutma lahendada kogu seda sasipundart, mis sai alguse juba volikogu koosoleku ajel, mille mõni teravmeelne inimene ristis tselluloosisõjaks. Metsa efektiivne kasutamine? Jah, aga selle teema jätab Tartu linnavolikogu lahkelt seni omavahel vaidlevate metsateadlaste lahendada. Tselluloosi tootmise uued tehnoloogiad, keskkonnakaitse nüüdisaegsete võimaluste liiga kallis hind? Ka seda küsimust ei ürita meie volikogu lahendada. Kuni aga lahendust ei ole, pole me nõus lagastamist ja saastamist oma õue peale lubama. Emajõe seisund, Peipsi järve kaitse? Oleme selles asjas teistele riikidele päris suuri lubadusi andnud. Osalesin Läänemeremaade parlamentaarse konverentsi istungil, kus oli juttu Peipsi järvest ja tema seisundi parandamisest. Samas räägiti ka plastiuputusest, ning mitte ainult mere pinnal ja põhjas, vaid kogu veesamba kõikides kihtides ja koguni inimese ajurakkudes. Aga ka see ei ole probleem, mida Tartu linnavolikogu suudab lahendada.
Tselluloosivabriku teemal on palju infomüra. Olen ise olnud selle tunnistajaks. 11. detsembril möödunud aastal esines riigikogu kultuurikomisjonis Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm. Muuhulgas rääkis ta ajakirjanduses kõlanud süüdistusest teadlaste suukorvistamise kohta. Teda ja veel kaht rektorit süüdistati mäletatavasti selles, et nad tahtvat takistada teadlaste vaba arvamuse avaldamist tselluloositehase kohta. Rektor seletas, et igal teadlasel oli, on ja jääb vabadus rääkida enda nimel just seda, mida tema uurimistöö tulemused väidavad. Enda arvamuse kuulutamist terve ülikooli omaks ei saa aga aktsepteerida. Rektorid ei saanud leppida ka sellega, et ajakirjanikud valivad vaid nende arvamusega sobivaid uurijaid, et nood siis kogu ülikooli arvamuse kandjateks kuulutada. (Manalateele läinud inimese sõnade kasutamine on delikaatne asi, seepärast kontrollisin väite üle vestluses rektor Jaak Aaviksoo ja rektor Mait Klaasseniga, kes kinnitasid, et selline see arvamus oligi.) See ei olnud tühipaljas kahtlustus – mul on arvutis kuvatõmmis tehasevastaste allkirjade kogumise üleskutsest, kus manipuleeritakse Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli kui protestikampaania initsiaatoritega. Pärast protesti see tekstiosa kadus. Mistahes ülikooli arvamus peab sisaldama enamat – mitmekülgset analüüsi.
Eesti Teadusagentuur on teinud ettepaneku korraldada riigikogus järjekordne konverents «Teadus kui Eesti arengumootor». Riigikogu on lahkesti nõus ning me pakume konverentsi alapealkirjaks «Tselluloositehase juhtum». Täiskasvanud, saja-aastases riigis ei piisa sellest, kui teadlased põhjendavad, kuidas üht, teist või kolmandat asja teha ei saa. Ootame oma teadlastelt enamat – tehnoloogiaid, kuidas Eesti arengu hüvanguks siiski saab midagi teha.
14. märtsil moodustasime riigikogus Tartu piirkondliku arengu tugirühma. Juhtmõte on see, et Tartu on alati olnud võimeline ja soovinud panustada Eesti arengusse senisest enam. Kuid tartlased on valmis enam panustama oma linna eripära, siinseid erilisi ressursse arvestades ning kahjustamata oma inimeste tervist, looduskeskkonda või piirkonna jätkusuutlikku arengut. Veel väidetakse, et tselluloosisõja segadustes on paljuski süüdi seadused, sh 2014. aastal vastuvõetud riiklikku eriplaneeringut kajastavad sätted. Kui nii, siis on riigikogus loodud tugirühm valmis esinema omapoolse seadusandliku initsiatiiviga, et sellised seadused korda teha. Partnerid teevad ju loomingulist koostööd.
Olen jätkuvalt veendunud, et Tartu linnavolikogu erakorraline istung tselluloosivabriku asjas lõi positiivse pretsedendi, mida tulevikus järgivad ka teised omavalitsused – oma piirkonda puudutavate üldriiklike probleemide lahendamisel peab kohaliku omavalitsuse volikogu olema proaktiivne ega saa oodata, kuni keegi teine tema probleemid lahendab. Usun, et volikogu istung vallandas konstruktiivse diskussiooni ka eri valdkondade teadlaste vahel. Veel olen kindel selles, et Vorbusele ega Tartu linna lähiümbrusse tselluloositehast ei tule, sest riigi keskvalitsus ja kohalik omavalitsus on ju partnerid, mitte vaenlased. Nii lihtne see asi ongi.