Arved Breidaks

FOTO: Arvo Meeks

Sünnitusosakonna sulgemine maakonnahaiglas on ühtede jaoks elumugavust kärpiv otsus, teistele tööalane ümberkorraldus, kolmandatele eelarveline valik, kuid laiemas plaanis ka märgiline sündmus, mis lööks ühele piirkonnale peale otsekui templi «elujõuetu».

Eestis pole küllap ühtegi kooli suletud sõnaselge põhjendusega, et nii tuleb odavam. Ikka on kohalikud juhid põhjendanud, et pole lihtsalt enam lapsi, keda koolitada. Ühel hetkel ollakse vastamisi tõdemusega, et vanaviisi enam ei saa, ning otsus, mida on kaua-kaua edasi lükatud, tuleb teoks teha.

Põlva ja Valga haigla sünnitusosakonna sulgemine on suuremal või vähemal määral olnud teema juba 18 aastat. Just nii palju aega on möödas 2000. aastal esitletud nn rootslaste haiglavõrgu arengukavast, milles Rootsi asjatundjad lasid eestlastele krae vahele külma dušši, öeldes muuhulgas, et Kagu-Eestisse piisab kõige rohkem ühest üldhaiglast Võrus, kui sedagi. Arendada tuleb Tartu ja Tallinna võimekust.

Tol aastal sündinud lapsed on nüüdseks jõudnud täisikka ning valmis ise emadeks-isadeks saama. Nii kaua on Kagu-Eestis säilinud ka lootus imele, et demograafilist allakäiku on võimalik peatada või vähemalt edasi lükata. Küllap on mõni filosoof öelnud, et eks see elu olegi üks pidev surma edasilükkamine, kuni sellest enam pääsu pole.

Nii tuli ka eelmisel nädalal kinnitus, et Põlva haiglas lõpetatakse sündide vastuvõtmine 1. oktoobrist, ning sel nädalal kogunev Valga haigla nõukogu teeb ilmselt sama otsuse.

Kui aasta alguses proovis Telia sulgeda Põlva ja Valga kontori, teenis ta sellega ära kohalike hurjutamise ja enda maine pärast mures Telia mõtles ümber. Haigekassa, kelle survel sünnitusosakonnad neis linnades suletakse, oma maine peale kapitalistlikel kaalutlustel mõtlema ei pea. See tegi/teeb ka haiglatel otsustamise lihtsamaks.

Ent elu läheb ikkagi edasi ja lapsed sünnivad ka siis, kui riik selleks enam kohapeal tuge ei jaksa pakkuda. Vahest saab sünnitusosakondade sulgemisest see äratundmise hetk, mil mõistetakse, et üks Eesti piirkond on tõesti verest tühjaks jooksmas. Kuigi «sünnitusteenus» jääb esialgu Võrus alles, on ka Lõuna-Eesti haiglas selle osakonna sulgemine pigem aja küsimus.

Arvestades, et valitsuse suurejooneline riigi töökohtade Tallinnast väljaviimine Kagu-Eestit ei puuduta, pole näha, mis võiks olukorda muuta. Jääb üle teha ettepanek, et Kagu-Eestist võikski saada Eestimaa vanadekodu. Kui selline väljend ei sobi, siis «Eesti Florida» kõlab palju uhkemalt, sest eks ole Florida osariik kuulus selle poolest, et teenib prisket tulu Ameerika pensionäride teenindamise pealt.

Vaheldusrikas maastik, mõned alles jäänud metsatukad, puhtad järvesilmad, odavam kinnisvara, madalamad tööjõukulud ja riigi toetus on märksõnad, mis võiksid innustada investoreid rajama Kagu-Eestisse hoolekandeasutusi.

Kui noored trügivad pealinna, siis vastukaaluks võiks luua tingimused, et eakad nii Eestist kui ka kaugemalt hakkaks tunglema Kagu-Eestisse, nõudes siin hoolitsust, mis omakorda nõuab uusi töökohti.