Jana Pavlenkova.

FOTO: Erakogu

Ühest vastust ei ole, kuid on võimalusi, mis võiksid siduda nii teadureid kui ka teadustööde tulemusi rohkem ettevõtlusega, kirjutab Prototroni rahastu tegevjuht ja doktorant Jana Pavlenkova.

Sageli arvatakse, et teaduse senisest suurem rahastamine tähendab innovatsiooni plahvatuslikku suurenemist. On ju loogiline, et paremini rahastatud teadustöö annab võimaluse rohkem uurida ja avastada, rajades seeläbi teed innovaatilistele lahendustele, mida saaks rahaks muuta. Tegelikkuses kipuvad ettevõtjad ja teadlased endiselt elama erinevates maailmades, mis omavahel ei puutu kokku ja seetõttu ei tekita ka sünergiat. Just see on võtmetähtsusega teadustööde kommertsialiseerimisel. 

Teadlased on harjunud, et nende uurimused ja töö ongi juba väärtus iseenesest. Nad oskavad suurepäraselt vastata teaduslikele küsimustele, tõestada või ümber lükata hüpoteese, et jõuda oma avastusega patendini ehk intellektuaalomandi kaitseni. Seevastu reaalseks tooteks või tootes kasutatavaks uudseks lahenduseks saab neist vaid murdosa, sest teadlased ei tegele üldjuhul küsimustega, kuidas nende leiutisest reaalselt kasutatav toode võiks sündida ja kes oleks toote sihtrühm, millise sõnumiga ja millistes kanalites nendeni võiks jõuda või mis peaks olema selle toote optimaalne hind, et see turul läbi lööks. Selliseid küsimusi lihtsalt ei ole teadusuuringu lähteülesanne nimekirjas.

Patent ei ole äri

Peamine põhjus, miks teadusavastused ei jõua sageli poelettidele või igapäevasesse kasutusse on lihtne – uuring või patent iseenesest pole veel äri. Teadlased tegelevad sageli tehnoloogia arendamisega, mitte kasutuskõlblike valmislahenduste väljatöötamisega. Thomasedisonlike edulugusid on tänapäeval vähe, sest aeg on lihtsalt teine. Teaduse kommertsialiseerimine ehk just kõrget lisandväärtust loovatest leiutistest inimestele igapäevaseks kasutamiseks mõeldud valmistoote tegemine on kulukas, hõlmates nii uute tehnoloogiate turule viimist, tootmisprotsesside juurutamist, sertifitseerimist jpm.

Teiseks suuremaks probleemiks on see, et kui leiutajatel endil äritegevuseks vajalikud teadmised ja oskused puuduvad, siis peljatakse oma ideedest rääkida ettevõtjatele – arvatakse, et äriinimene paneb idee pihta ja hakkab sellega ise miljoneid teenima. Ja kui võimalik rahastus leidub, kuid see pole miljonites väljendatav summa kõnealuse teadustöö turuleviimiseks, siis järelikult pole avastus õiglaselt hinnatud ning selle kommertsialiseerimisega edasi ei tegeleta.

Suures osas on eeltoodud jutt siiski stereotüüpne, utreeritud ja ilmselt mõnele teadlasele isegi solvav, kuid need probleemid ei ole väljamõeldud. Need on päriselt olemas – väidan seda nii teadustööga tegelenud inimese kui ka tihedalt ettevõtjatega suhtlejana.

Mis on lahendus?

Nagu keeruliste teemade puhul ikka, ühest vastust ei ole, kuid on mõningad võimalused, mis võiksid siduda nii teadureid kui ka teadustööde tulemusi rohkem ettevõtlusega.

Idufirmade maailmas on end tõestanud nn lean approach lähenemine ehk samm-sammult liikumine, mis ei eelda kohe suuri investeeringuid, vaid tähendab väga head planeerimist tehnoloogia arendamiseks, arvestades seejuures võimalikku turunõudlust ja -reaktsioone. Prototüüpide abil uuritakse lisaks idee tehnoloogilise elluviimise tõenäosust ning soovitud tehniliste omadustele lisaks potentsiaalsete klientide tagasisidet.

Kuigi teaduse alarahastatust toonitab teadlaskond pea igas teises mõtteavalduses, siis on mitmed ettevõtjad öelnud, et vahel on olukord hoopis vastupidine. Ülikoolide pakutavad ressursid on teadlastele tasuta ja kergesti kättesaadavad ning kriipivat vajadust oma ideid ettevõtjatele äritegemiseks välja pakkuda ei olegi. Tänane seis on selline, et teadlasel on võimalus tasuta õpinguteks, kasutada tasuta laborit, taotleda grante, tellida teadustööks vajalikke materjale ja vahendeid, juhul kui ta suudab seda põhjendada. Kokkuvõttes ei sunni mitte miski teadurit mõtlema ärilistes kategooriates ja sellest on kahju.

Start-up'ilikku lähenemist teadustööle ei tasu karta, see ei tähenda uisapäisa kiirustamist ja sõnadega õhulosside ehitamist, vaid ka siin on oluline targalt piiritleda, mida tasub uurida ja prototüüpida, et tõestada avastuse turuväärtust, vajalikkust sihtgrupi jaoks, tootmise kõlblikkust, tehnoloogilist valmidust jne. Eestis on loodud väga tugevad tugistruktuure ja mentorlusprogramme, kus vajadusel saab küsida nõu ja tuge.

Suurem koostöö teadlastega oleks edasiviiv ka kohalikule start-up-kogukonnale, sest ega me tegelikult ei kujuta hästi ette, millised uurimused ja leiutised on teadlastel laudade peal; kus teadusinimesed koos käivad, ja kas meil oleks kõikide osapoolte jaoks ühtviisi kasulikul eesmärgil mõistlik rohkem kokku saada – sest sellistest interdistsiplinaarsetest aruteludest sünnivadki kõige põnevamad ideed.

Minu arvates on väga praktiline ja lootustandev uus õppevorm tööstusdoktorantuur, kus teadustööd tehaksegi konkreetse ettevõtete juures. Tööstusdoktorantuur on ellu kutsutud selleks, et võimaldada ettevõtetele ja asutustele ülikooli akadeemiliste kompetentside kaasamist nende jaoks olulise uurimisprobleemi lahendamisel. Mujal maailmas on selle võimaluse hüvesid juba märgatud ning nüüd on Tallinna Tehnikaülikool (TTÜ) tegemas selles valdkonnas olulisi ja tänuväärseid jõupingutusi.

Tegelikult saavad ka ettevõtjad omalt poolt soodustada innovatsiooni, jagades ülikoolidega konkreetsemaid väljakutseid ja probleeme, mida on vaja uurida. Ei tasu arvata, et initsiatiiv peaks tulema alati ülikooli poolt. Ülikool võiks senisest enam usaldada ettevõtjaid ja ettevõtjad ülikooli ning seda just praktiliselt kasutatavate ideede kontekstis, sest vajalike oskustega spetsialiste toodavad Eesti ülikoolid ettevõtetele niigi enam kui vajalikus hulgas. 

Mõningate uurijate väitel on inimkonna arengu kiirendiks olnud meie omavaheline usaldus ja koostöö – kui riik, era- ja kolmas sektor suudaksid natuke rohkem üksteist usaldada ja osapoolte eripäradega arvestada, jagada mõtteid ja kogemusi ning teineteiselt õppida, siis koos saaksime saavutada palju rohkem.

Kindlasti tuleks tänasest enam arendada ja integreerida infotehnoloogia, inseneri- ja äriõpet, et tehnoloogia valdkonna inimesed teaksid rohkem äri toimimisest, samas kui ettevõtlusinimesed võiksid paremini orienteeruda  tehnikamaailmas ja mõistaksid näiteks insenerialast terminoloogiat. Riigi, täpsemini haridus- ja teadusministeeriumi ellukutsutud üliõpilaste start-up-firmade programm Starter, StarterTECH ja StarterCREATIVE on heaks platvormiks eri õppesuundade inimeste koostegutsemise soodustamiseks. Ülikoolide juures toimivad innovatsiooni tugistruktuurid koondavad ja koordineerivad vastavaid programme, mille kaudu ettevõtjad ja idufirmad saavad üliõpilastega oma kogemusi ja teadmisi jagada.

Kiirelt ja orgaaniliselt kasvab koostöö, kus osapooled mõistavad, et innovatsioon ei saa sündida ilma, et kõik lööksid aktiivselt kaasa – läbilöömiseks on on vaja tehnoloogilist taiplikkust, ärilist nutikust ja soodsat ettevõtluskeskkonda. Sellist triple-helix-lähenemist kasutab näiteks 2012. aastal Swedbanki, TTÜ ja Tehnopoli loodud rahastu Prototron, mille roll on soodustada tehnoloogiliste lahenduste loojate orienteerumist konkreetsetel turgudel – seda läbi nõustamise ja prototüüpide loomise toetamise.

Prototron annab võimaluse siduda oma õpingud või uurimustöö ettevõtlusega, sest kui juba ollakse teadmiste saamiseks erinevaid ressursse kasutanud ja kui valdkond pakub huvi, siis miks mitte proovida sellega muuta kõikide inimeste maailma pisutki paremaks.