Leon Glikman: hiilivalt põhiõiguste piiramise poole

Foto: Repro

Advokaat Leon Glikman kirjutab, et sügisest kehtima hakkavad seadusemuudatused kaugendavad jälitustegevust ja kohtupidamist aina enam meie põhiseadusest. Prokuratuur saab lisavõimu, niigi näruses seisus kaitse surutakse veel rohkem vastu seina.

Mullu vaadati üldmenetluses läbi vaid 3,8 protsenti kriminaalasjadest. Ärevuseks on põhjust, sest üldmenetluse näol on tegemist ainsa menetlusega, mis annab süüdistatavale võimaluse kasutada kõiki menetlusseadusest tulenevaid kaitsevõimalusi. Valdavad on kokkuleppe- ja muud lihtmenetlused.

Selline trend pole üllatuslik riigis, kus üle 98 protsenti süüdistatavatest mõistetakse süüdi. Demagoogia, et tippskoor on tingitud maailma parimast õiguskaitseorganite tööst, väärib just niipalju tähelepanu, kui nõukogudeaegsed propagandateated samasse suurusjärku jäävast valimisosaluse protsendist.

Loomulikult teevad ka Eesti õiguskaitseorganid tublit, meile kõigile vajalikku tööd, ent see ei seleta inimeste soovimatust ennast kaitsta, mida kinnitavad pea olematu õigeksmõistmine ja valdav kokkuleppemenetlus. Ka süütu kaalub tõsiselt, kas ikka alla kaheprotsendilisele õigeksjäämise kaardile panustada.

Oluliseks mõjuriks on kriminaalmenetluse lõdvad tõendamisstandardid. Nii piisab inimese süüdimõistmiseks ka kaudsetest või menetlusrikkumisega saadud tõenditest. Tsiviilasjades, kuigi neis ei otsustata inimeste saatuse üle, poleks sama tõendikogumiga paljudel juhtudel lootustki hagi rahuldamisele. Pole mingit alust kahelda kokkuleppemenetluse vajalikkuses, ent meelehärmi teeb just selle osakaal.

Tänavu septembrist ja 2012. aasta jaanuarist kehtima hakkavad seadusemuudatused seavad põhimõttel «küll küllale liiga ei tee» veel täiendavaid piiranguid niigi närvale kaitseõigusele, vähendades inimeste lootust ja võimet enese õiguste eest seista.

Euroopa Inimõiguste Kohtu endine kohtunik ja praegune riigikogu liige Rait Maruste on väljendanud muret, et kokkuleppemenetluste ülekaalukuse tõttu on sisuline õigusemõistmine libisemas prokuratuuri pädevusse.

Olukord on aga veelgi tõsisem, sest prokuratuur on võimeline läbi suruma pea ükskõik milliseid endale sobivaid seadusemuudatusi, võttes manti riigikogu kummitempli rollist. Eesti õigusloome ajaloo üheks kõige mustemaks teoks oli jälitustegevust kohtu loata võimaldava seaduse kehtestamine.

Muidugi on õiguskaitseorganid huvitatud lisavõimust, oma töö lihtsustamisest, aga ka mängureeglitest, mis kindlustavad neile vankumatuid töövõite. Ent riigikogu roll on tagada põhiseaduslikkus.

Isegi algharidusega inimene saab põhiseaduse paragrahvi 43 lugedes aru, et igasugusele sõnumisaladuse riivele peab eelnema kohtu luba. On ilmne, et menetlusseaduse poolt hääletanud rahvaasemikud rikkusid oma ametivannet ja sülitasid põhiseadusele küüniliselt.

Nii on võimalik jälitustegevust alustada asjast huvitatud menetleja esindaja määruse alusel ja läbiotsimistel äravõetud arvuti kõvaketastelt sõnumite lugemiseks kohtu luba ei nõuta. Kas riigikogulased ikka vaevusid eelnõusid lugema? Ja kui nad seda tegid, siis kas nad ei adunud, et iga samm põhiseadusest möödahiilimisel on kaasa toonud järgmise?

Seda ilmestab eriti hästi põhiseaduslikkuse taandareng jälitustegevuse vallas. Septembrist kehtima hakkavad muudatused on veel lapsemäng võrreldes tuleva aasta jaanuaris jõustuva seadusega, mis muudab jälitustegevuse sisuliselt kontrollimatuks. Mullu rahuldati 97 protsenti telefoni pealtkuulamise taotlustest, posti läbivaatamise osas aga keeldumisi polnudki.

Eesti praktika on sarnane hiljuti inimõiguste kohtu poolt taunitud Moldova omaga, kus jälitustegevuse taotlusi rahuldati pea automaatselt ja enamik karistusseadustiku koosseisudest võimaldas pealtkuulamist.

Eestile on küll kohustuslikud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja inimõiguste kohtu lahendid, ent nendele viitamine on peamiselt akadeemilise tähtsusega. Nimetan siiski, et inimõiguste kohus lubab jälitustegevust erandina üldohtlikes kuriteoasjades ja alles siis, kui kohus või muu sõltumatu ametkond on seda põhjalikule kaalunud.

Eestile on veel ainuomane (ja vastuolus arvukate inimõiguste kohtu lahenditega) see, jälitustegevuse ohvri õigusi kaitsta on riigisaladuse ettekäändel isegi tagantjärele võimatu. Nii ei saa süüdistatav kaitseks vajalikku teavet, millistel ajenditel tema põhiõigusi riivati.

Riik jälitab ja salastab, luues endale vaidlustusõiguse äranullimise teel mugava «ilmeksimatu» staatuse. Ometigi deklareerib põhiseadus õigust tõhusale menetlusele ja kaitsele riigi omavoli vastu.

Loomulikult alahindavad viited riigisaladusele mõistliku kodaniku intellekti, kuna seadus käsitleb riigisaladusena tehnikavahendeid ja -meetodeid, mitte aga isiku õiguste piiramise aluseks olevaid määrusi, mida saab igas tsiviilühiskonnas vaidlustada.

Meil jääb kehtima Euroopa õigusruumi mittekuuluv, Nõukogude võimult pärandiks saadud ja käsitamatu armastusega säilitatud inkvisitsiooniline kohtueelne menetlus, mille tegelik raskuspunkt ei asetse avalikul kohtuistungil, vaid menetleja kabinetivaikuses.

Sellele vastanduv aus ja võistlev menetlus viiakse algusest peale läbi kohtu vahendusel ja võrdsete poolte osavõtul. Väljakujunenud demokraatiad on inkvisitsioonilisest mudelist ammu loobunud, sest pole seni leitud paremat rohtu saatuslike kohtuvigade vältimiseks kui läbinisti võistlev menetlus, mille põhimõtetest taganemine ei kahjusta mitte üksnes üksikindiviidi õigusi, vaid ka õigusriigi toimimist üldisemalt.

Septembris ja jaanuaris kehtima hakkavad muudatused säilitavad inkvisitsioonilise aluse. Menetlejal ja prokuratuuril on kohtueelses staadiumis jätkuvalt pea piiramatud õigused, mis annavad neile ebaausa edumaa. Seevastu kaitse jääb sisuliselt infovaakumisse, olles võimetu teostama õigust vastaspoole versioone ja tõendeid kahtluse alla seada.

Aitüma vähemalt demagoogiast hoidumise eest! Nimelt, erinevalt lääne analoogidest pole meie menetlusseaduses kordagi öeldud, et pooled on võrdsed. Põhiolemuselt vildakas inkvisitsiooniline eeluurimismudel välistab edasise võrdõigusliku kohtumenetluse. Seetõttu ei saa senise süsteemi remont olla tulemuslikum kui näiteks Gorbatšovi utoopiline püüd luua inimnäolist sotsialismi.

Vastavalt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile ja inimõiguste kohtu lahenditele on ausa menetluse nurgakiviks kaitsja ristküsitlusõigus. Uues menetlusseaduses kärbitakse sedagi õigust ütluste deponeerimise sildi all. Muudatuste autorid on kaitseakti kui kaitsjapoolset sunddeklaratsiooni leiutades üles näidanud sellist leidlikkust, mille peale oleks kade isegi inimõigusi vilunult ahistanud Nõukogude võim.

Vabades ühiskondades on sajandite vältel kinnistunud põhimõte, et süüdistatav ei ole kohustatud midagi omaks võtma, ütlusi andma ega mingil viisil oma süüdimõistmisele kaasa aitama. See õigus on kajastatud ka meie põhiseaduses. Seda õiguse põhialust austati isegi Nõukogude ajal.

Seadusemuudatusega on õiguskaitseorganile jäetud võimalus lõputuks varjatud kohtueelseks menetluseks, mille lõppedes peab kaitsja eksprompt kolme päeva jooksul enne eelistungit deklareerima, millised süüdistusaktis esitatud väited ja seisukohad vaidlustatakse ja millised võetakse omaks. Vähe sellest, kaitseakti näidisvormi kehtestab justiitsminister, kelle haldusalasse kuulub süüdistaja. Hea veel, et seda ei delegeeritud otse prokuratuurile!

Eriti amoraalne on see, et juhul kui kaitsja otsustab tegutseda oma kaitsealuse parimates huvides, nagu seda nõuavad kutse-eetika ja muud rahvusvahelised normid, ning keeldub sellise omaksvõtva deklaratsiooni esitamisest, järgnevad sellele halastamatud tagajärjed, mis seadusemuudatuse kohaselt päädivad kliendi valitud lojaalse kaitsja väljavahetamisega.

Prokuratuur ei ole sealjuures kohustatud midagi vastu deklareerima, samuti ei ähvarda süüdistajat pariteetsed sanktsioonid. Selle asemel oleks võinud kehtestada demokraatlikes riikides toimiva võrdse, vabatahtliku ja kahepoolse protseduuri, kus pooled kohtuvad menetluse eel ja räägivad läbi nende punktide osas, mille suhtes vaidlus puudub.

Lisaks annab seadusemuudatus prokurörile ainulaadse õiguse kohtumenetluse käigus süüdistust raskendada. Arenenud demokraatiates esitatakse lõplik ja läbimõeldud süüdistusakt kohtule, mille piirides käib võistlev menetlus.

Loomulikult on menetlusseaduses ka mõistlikke ja vajalikke muudatusi, millest mitmed on ajendatud õilsast soovist tagada kriminaalmenetluse kiirus ja tõhusus. Ent lõpptulemusena on astutud hiiliv samm süütute süüdimõistmisega päädida võiva põhiõiguste piiramise poole. Kuritegevuse vastu saanuks sama hästi võidelda ka õigusriiki ohustamata.