Yana Toom.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Putini Venemaa on pikkade aastate vältel üritanud läänemaailmas luua oma võrgustikku liitlastest ja sõltlastest. Ent Putini agressiivse käitumise tõttu rahvusvahelisel areenil on lääne poliitikud suhtumises Venemaasse teinud viimase nelja aasta jooksul täieliku kannapöörde. Venemaast on saanud ebameeldivuste sümbol, millest on targem eemale hoida. Isegi Brüsseli bürokraadid, kes traditsiooniliselt on olnud valmis Venemaaga sõbrustama, katsuvad nüüd hoiduda sellest, et keegi võiks neid seostada Kremli ja tema lobistidega. Lääne poliitikud üritavad kindlustada, et neid ei kahtlustataks vähimaski Vene-sümpaatias ja veel vähem partnerluses Putini režiimiga.

Leidub muidugi ka neid, kes võtavad endiselt vastu Kremli pakutava toe, olgu see siis materiaalne või propagandistlik, kuid need poliitikud ja erakonnad asuvad pigem oma riigi poliitika äärealadel. Olukorras, kus partnerlus ja sidemed Putini Venemaaga on Euroopas ning terves läänemaailmas toksiliseks muutunud, mõjub Eesti valitsuse juhterakonna sõprusleping Ühtse Venemaaga täieliku kurioosumina. Nagu ka selle erakonna ühe juhtpoliitiku Yana Toomi avaldatud seisukohad, mis meenutavad pigem Kremli propaganda kaja. Nii teatas europarlamendi liige, et endise GRU ohvitseri ja tema tütre mürgitamisega seoses kerkinud süüdistuste taga Venemaa vastu on lääne pahatahtlikkus. See meenutas Venemaa võimude tüüpreageeringut: «Kuidas te julgete! Te ei armasta meid! Tegelikult tegid seda hoopis vaenlased, et Venemaad süüdi lavastada.»

Erinevalt sellest, mida on väitnud Venemaa president Vladimir Putin, tanke ja automaate militaarpoodides ei müüda. Ja kindlasti ei müüda seal mürkaineid, nagu Novitšok, mille puhul piisaks juba ühest kilogrammist, et ära mürgitada terve Moskva- või Londoni-sugune suurlinn. Selline relv on teatavasti kuulunud vaid Nõukogude Liidu ja seejärel Venemaa arsenali.

Sääraseid manipulatiivseid võtteid – tuginemist vene propagandast pärinevale mittemõistuspärasele argumentatsioonile – on Yana Toom kasutanud varemgi, näiteks Süüria ja Ukraina küsimustes. Kremli propaganda kiiluvees ujumine aitab Toomil poliitilisi dividende saada olukorras, kus suur osa Eesti elanikest elab idanaabri infoväljas. Seepärast ka näiteks kleididemonstratsioonid Süürias ja muu sarnane ažiotaaž. Niisugune tegevus on eetiliselt ja moraalselt siiski äärmiselt küsitav.

Eesti ja Venemaa heanaaberlikud suhted oleksid tervitatavad. Kuid Eesti riik, seda juhtivad erakonnad ja poliitikud ei tohi mitte mingil kombel Venemaast sõltuvad olla. Ka mitte tema meediaväljast. See oleks soovituslik mõttekoht peaministrierakonnale ja koalitsioonipartneritele.