Tunne Kelam

FOTO: Tiit Loim/Valgamaalane

Oma viimaste väljaastumistega asetab Yana Toom end murettekitavalt Putini poliitika õigustaja ja kaitsja rolli, mis on kokkusobimatu Eesti Vabariigi ning demokraatliku Euroopa Liidu poliitikaga, kirjutab eurosaadik Tunne Kelam (IRL).

Yana Toomi väide, et demokraatlik Lääs põeb kroonilist Vene-vastast hüsteeriat, tuletab mulle üks-üheselt meelde Brežnevi aegu. Rahuarmastav Nõukogude Liit vapralt end kaitsmas NATO agressiivsete sõjahüsteerikute vastu, kes meeleheitlikult üritavad tähelepanu kõrvale juhtida oma töörahva raskelt olukorralt ja Nõukogude Liidu edusammudelt.

Yana Toom on seda argumenti kasutanud ka varem, Eesti Päevalehe Vene-teemalisel debatil. 

Sellised väited esitab Yana Toom justnagu lapseliku süütusega väljaspool konkreetset rahvusvahelist konteksti, mille on viimastel aastatel tekitanud president Putini agressiivne poliitika. Viimasest pole Yana Toomi tekstis ühtegi sõna. Ei sissetungist Ukrainasse, Krimmi annekteerimisest, naabrite siseasjadesse sekkumisest, rahvusvahelise julgeolekusüsteemi lõhkumisest. Ega demokraatia lämmatamisest omaenda kodumaal. 

Lääneriike venevastases hüsteerias süüdistada on tõepoolest ülekohtune. Veel mõned aastad tagasi oldi Balti riikides mures vanade lääneriikide ülipüüdliku Vene-sõbralikkuse suhtes, mille käigus üritati võimalikult ignoreerida Putini ja tema poolt võimule toodud KGB seltskonna demokraatia mahasurumist ja sanktsioone Venemaa naabrite vastu. 

Usutav pole ka oletus, nagu ei pakuks Vene salateenistustele mingit operatiivhuvi endiste luurajate likvideerimine. Putini selge avaliku ütluse kohaselt ei unustata Dzeržinski väljakul kunagi neid, kes oma meeskonna reetsid ning neid tabab varem või hiljem teenitud saatus. 

Muide, Yana Toom ei pea vajalikuks mainida Litvinenko juhtumit, kelle polooniumiga mürgitaja isik tehti kindlaks, see julgeolekuohvitser istub oma mõrva preemiana juba aastaid Vene Duumas. 

Ja lõpuks, minu jaoks on pigem loogiline, et selline mõrvakatse sooritati just vahetult enne Putini tagasivalimist. See on pigem osa tema valimiskampaaniast välismaal - ärgu põgenikud seal unustagu, et Kremli isandal on pikk mälu ja pikk käsi. Lääneriikide suhtes ei ole Putinil hetkel midagi kaotada. Tema strateegia on hoolimatu jõu kasutamise ja mõrvade demonstreerimisega just seal segadust ja hirmu külvata.

Lääne senised reageeringud on olnud pigem ettevaatlikud ja poolikud. 

Seega konteksti asetatuna ei pea ükski Yana Toomi argumentidest paika. Oma viimaste sagenevate selleteemaliste väljaastumistega - sealhulgas üleskutse kaotada Euroopa Komisjonis suure pingutusega loodud Vene propaganda analüüsi osakond - asetab ta end murettekitavalt Putini poliitika õigustaja ja kaitsja rolli, mis on kokkusobimatu Eesti Vabariigi ning demokraatliku Euroopa Liidu poliitikaga.

Midagi uut siin ei ole. tegemist on vanade nõukogude propaganda mudelitega pisut uudsemas väljendusviisis.