Anu Tonts: kas tänapäeva Eesti koolis peaksid olema lugemistunnid?

Foto: Pexels / CC0 Licence

On kahetsusväärselt suur hulk noori, kes oma koolitee jooksul lugemist nii selgeks ei saa, et suudaksid seda teha vabalt, soravalt, mõtet jälgides. Aina enam on tekstides sõnu, mis tunduvad võõrad, üha raskem on leida riiulist raamatut, mis oleks arusaadav ja kõnetaks, kirjutab Vanemuise teatri dramaturg Anu Tonts. 

Eelmise aasta lõpukuudel käis meedialehekülgedel emotsionaalne keskustelu eesti keele riigieksami teemal – arutleti, kas plaan eksaminõudeid lihtsamaks teha (loe: lubada emakeele eksamil vigadega kirjutamist) on ikka hea ja õige. Avalikkus arvas, et see on halb idee, ning mõne aja pärast tuli teade, et eksamitingimusi ei pehmendata. Hiljem on see temaatika läbi jooksnud siit ja sealt, muuhulgas ka mõne poliitiku kõnest, kes on teemat üsna veidral moel üritanud siduda oma poliitilise agendaga, ent seni pole märgata olnud ühtegi sõnavõttu, mis tõsimeeli küsiks: miks eksamikeskus selle plaani üldse välja pakkus?

Ma ei saa tugineda ühelegi uuringule, küll aga isiklikele kokkupuudetele ja kogemustele ning pakun välja ühe oletuse: eksamilaudade taha on jõudnud põlvkond, kelle lugemis- ja kirjutamisoskus on oluliselt viletsam kui varasematel eksamineeritavatel. Need on noored, kes pigem käivad kinos kui loevad raamatuid ning pigem kasutavad sotsiaalmeediat ja ingliskeelset Youtube’i kui vaatavad televiisorit. See on põlvkond, kes lapsena, vastupidiselt varasematele, tajus suurima karistusena korraldust minna õue, eemale arvuti juurest.

On kahetsusväärselt suur hulk noori, kes oma koolitee jooksul lugemist nii selgeks ei saa, et suudaksid seda teha vabalt, soravalt, mõtet jälgides. Aina enam on tekstides sõnu, mis tunduvad võõrad, üha raskem on leida riiulist raamatut, mis oleks arusaadav ja kõnetaks. Juba põhikooli lõpuks kerkib päris paljudele ette sein: õpikud on keerulises keeles ja faktirohked ning õppimine muutub kehva lugemisoskuse tõttu aina enam aega ja vaeva nõudvaks protsessiks. Kergem on loobuda, end kuidagi läbi vedada. Vähese lugemusega on otseselt seotud kehv kirjutamisoskus, grammatikavead ja eelkõige halb lauseehitus, mis aina enam muutub otsetõlkeks inglise keelest.

Juba praegu levib ühiskonnas tendents, kus loetu, kuuldu või nähtu mõtestamine või analüüsimine käib osale ühiskonnast üle jõu.

Pilku tulevikku pöörates kangastub veider (loodetavasti düstoopiline) pilt: ühiskonna eesotsas on need, kes on korralikult lugema õppinud. Nemad on võimelised infot ammutama, analüüsima, edastama, aga ka manipuleerima, valitsema, allutama. Neile alluvad inimmassid, kes, omamata harjumust lugeda päevalehti ja vaadata päevauudiseid, saavad oma info mõnest kiirtoiduna serveeritavast ajupesukanalist, mis jõuliselt ja sihikindlalt suunab selle tarbijaid kanali omanikele vajaliku eesmärgi poole. Õppisid lugema – oled võitjate hulgas, ei õppinud – kahju küll…

Juba praegu levib ühiskonnas tendents, kus loetu, kuuldu või nähtu mõtestamine või analüüsimine käib osale ühiskonnast üle jõu. Keele kujundlikkus, märkide mitmetähenduslikkus ja sümbolite maailm ei avane enam paljude ees ning ootamatult tekib ühiskonnas aina enam olukordi, kus solvujate armee häälekalt väidetavalt solvajalt aru nõuab, ehkki tegelikkuses on sageli tegu suutmatusega öeldust aru saada. Seda olukorda kasutavad osavalt ära erinevad huvigrupid, kes solvujad pjedestaalile upitavad ning nende varjus niite tõmbavad. Haritud, lugeva ja isemõtleva inimesega ei oleks see kõik nii lihtne.

Maailm on muutunud ja selles ei saa kindlasti süüdistada neid noori, kes muutuvates oludes kasvavad ja õpivad. Me võiksime aga olukorrale näkku vaadata ja küsida, kas kaduv lugemisoskus on midagi, mille ajavakku varisemine on paratamatu ning asemele astub midagi muud, või on see oskus ja väärtus, mille päästmiseks on viimane aeg tegutsema hakata.

Esimese lihtsa ettepanekuna pakun välja: paneme kooliprogrammi spetsiaalsed lugemistunnid – hetked, kus kohtumine raamatuga on vältimatu! On selgemast selgem, et väljaspool kooliseinu on selle oskuse omandamiseks aina vähem aega ja üha enam ahvatlusi. Meid, eestlasi, on nii vähe: töötame välja süsteemi, võtame asja käsile, õpetame kõik oma lapsed ja noored väga hästi lugema ning anname neile võimaluse olla võitjate poolel! See on teostatav eesmärk, olen selles kindel.