Mõnus puhkus palmi all lubab naasta reipa ja tööjõulisena. Ole sa linnapea või ärimees.

FOTO: Aarne Mäe

Eestlane tavatseb enda üle uhke olla selle pärast, et ta on väga töökas. Eriti uhke on ta öeldes, et ta pole juba aastaid puhkust välja võtnud. Ja alati, kui eestlane saab sule sappa, siis ütleb ta – tõsi, juba tublisti väiksema uhkustundega hääles –, et kõigepealt ta puhkab nüüd natuke.

Tegelikult tuleks rääkida pigem laisast või nautlevast eestlasest. Kõnelevad sellest ju ka meie rahvuskangelase Kalevipoja jäljed – isegi Rakvere Vallimägi on tema pikutamisest tekkinud. Ka rahvakalender kubiseb tähtpäevadest, mis mingil juhul ei luba sel päeval tööd teha. See eestlasele meeldib.

Ajad, mil puhkuseperioodil kodus või suvilas sanitaarremonti tehti, on ammu möödas. Nüüd püütakse sellised asjad korda saada ikka töö kõrvalt. Puhkuse ajal läheb eestlane sooja päikese alla või lumistele mägedele. Ja eestlane ei võta mitte ainult ühte puhkust välja, vaid jagab selle juppideks, et jätkuks ikka kevadeks ja sügiseks. Suveks niikuinii.

Ernest Hemingway kirjutas 1937. aastal oma romaanis «Kellel on ja kellel pole» Kuuba sadamais nähtud pleekinud juustega eestlastest, kes purjekatel mööda ilma rändavad ja dollari eest kodustele ajalehtedele reisilugusid saadavad. Praegusaja Eesti rändurid on palju nõudlikumad.

Eesti Panga andmetel pole eestlased kunagi nii palju reisinud kui praegu, väisates mullu teisi riike 3,7 miljonil korral. Puhkusereis ei küsi ametist ega vanusest, kas oled äsja ametisse astunud omavalitsusjuht või edukas eraettevõtja. Seejuures läheb märksa kergema südamega rahakotti ja oma varbavahesid tuulutama see, kes rügab maksumaksja raha eest.

Näiteks on alles kolm kuud tagasi ametisse astunud Lääne-Viru omavalitsusjuhtidest enamik end palmi all leidnud. Rakverest olid korraga ära nii linnapea kui ka üks abilinnapea kahest, kes alles äsja kurtsid, kui kiired ja pikad päevad neil on. Eraettevõtluses ei tuleks selline asi kõne allagi, tavaliselt on neli esimest kuud alles katseaeg.

Päikese all käinud vallavanemad leiavad, et selline asi on igati välja teenitud, sest enne rassiti ju ka, kuigi vald on nüüd suurem või teise nimega. Kui osa ametnikke ja ettevõtjaid peab kummastavaks, et tööle asudes minnakse kõigepealt puhkusele, siis tuntud karjäärinõustaja kiidab sellise liigutuse igati õigustatuks, sest ega siis töö pärast pea ükski inimene oma elustiili muutma, peret ega hobisid üle parda viskama. Nii võib veel läbipõlemisoht tekkida.

Seaduse järgi on inimesel õigus puhkust saada peale kuut kuud töötamist, töötaja ja tööandja vastastikul kokkuleppel aga varem. Vallavanema tööandja on kaudselt valla rahvas. Ja mis saabki rahval selle vastu olla, kui pealik tuleb tööle värske ja puhanuna.

Ega ise ka ei viitsiks järjest päevi ritta laduda. Ikka Kalevipoja ja vanarahva vaimus.

Autor on Virumaa Teataja peatoimetaja.