Putin Music Team: Artemi Troitski kirjutab, kuidas põrus katse taastada nõukaaegset massilaulude tava

Artemi Troitski Foto: Tairo Lutter

Venemaa presidendivalimisteks üritati üles soojendada vana nõukaaegset massilaulude tava, kuid kogu asi kukkus välja totralt ja kulmineerus farsiga, kirjutab kolumnist ja muusikakriitik Artemi Troitski.

Käesolevas valimiseelses kolumnis tuleb juttu muusikast Venemaa poliitilises ja ideoloogilises elus. Kangelastegudele mobiliseerivate ja innustavate laulude «kuldaeg» oli kahtlemata Nõukogude aeg. Lausa hämmastab, kui tähtsat osa etendas kommunistlikus propagandas ja noorsoo «õiges» kasvatuses muusika!

Tõsised akadeemilised heliloojad olid kohustatud (!) aeg-ajalt looma oopereid ja ballette sotsialistliku revolutsiooni, Suure Isamaasõja ja isegi Siberi hüdroelektrijaama ehitamise teemal (jah, oli selline kuulus ballett nagu «Angara»). Põhirõhk seati enesest mõista siiski populaarsetele, kõigile kättesaadavatele žanritele, see tähendab popmuusikale. Või nagu seda toona nimetati, estraadilaulule.

Kõik Nõukogude perioodi laulud, välja arvatud muidugi «mitteametlike» autorite ja esitajate, näiteks Vladimir Võssotski ja põrandaaluste rokkarite omad, jagunesid kolme põhigruppi: lüürilised, naljakad ja massilaulud.

Lüürilised olid aeglased, minoorsed, armastusest; naljakad kiired, lõbusad, tantsimiseks, massilaulud aga pidulikud, monumentaalsed, ideoloogiliselt ja patriootlikult laetud. Need propagandistlikud laulud - Leninist, parteist, kodumaast - moodustasid ehk 20-30 protsenti kogu aktuaalsest repertuaarist, aga raadios ja televisioonis võtsid enda alla vähemalt poole!