Emakeelepäeval on ikka kohane arutada, kuidas me keel kestaks ja õitseks edasi, nii nagu Kristjan Jaak Peterson omal ajal («Kas siis selle maa keel… »).
Egle Heinsar: kilo või paar Lutsu emakeelepäevaks
13. märts 2018, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui jätaks korraks kõrvale kõrged aated, kõrgharidus- ja oskuskeele ja mõtleks, mida saaks igaüks ise teha selleks, et elaks eesti keel (mitte emakeel, nagu on juhtumisi päeva nimetus kujunenud).
Pakun välja kõige käepärasema: lugeda. Lugege, lugege nagu hullud, kui parafraseerida A. H. Tammsaare härra Maurust. Lugege läbisegi kõike, mille järele tundub isu olevat: kergekaalulist ja raskekaalulist, segast ja lihtsat, ilu- ja tarbekirjandust, suurte, noorte- ja lastekirjandust, uut ja vana, kas või koomikseid.
Lugesin hiljuti uuesti üle Oskar Lutsu, «Suvest» «Sügiseni». Sinna vahele jäävad veel peamiselt Tootsist ja Kiirest jutustavad «Tootsi pulm» ja «Argipäev». Millalgi, vist pärast «Suve» lugemist otsisin välja koduses raamaturiiulis oma aega oodanud Lutsu elulooraamatu Aivar Kulli sulest.
Selle lugemise käigus elustus päris palju, näiteks kuidas ma lapsena «Kevade» lugemiskontrollis midagi ei osanud, avastasin esimest korda elus, et ma ei olnud lugenud sündmusi nende detailsuses (mitu nööpi kadus Kiire nöörsaabastel?), vaid midagi muud – tunnet –, olin saanud tuttavaks raamatutegelastega ja jälginud nende elu. Just niisamuti ei jutustanud ju Luts õigupoolest mitte üksnes lihtsaid «pildikesi», vaid andis mõistva kõrvalpilgu oma aja elule, tüüpidele ja nende hingeelule ja selle arengule hiljem. Samuti nagu ei ole Lutsu pildikesed kergekaaluline, teise järgu kirjandus, nagu tema eluajal vahel püüti pisendada, vaid eesti kirjanduse tüvitekst.
Tõesti, seal Lutsu raamatutes on kõik olemas. Eestlase rõõmus melanhoolsus, hakkaja vaim ja kibe kadedus, kõige krooniks aga püüdlus saada iseenda paremaks versiooniks, soovitus olla alati «tema inimlik kõrgus». Peale selle on Luts tabanud sarja kirjutamise kvintessentsi, nagu sedastab ka Kull – inimsuhteid muudkui klaaritakse, midagi selgib, aga paljutki jääb veel segaseks, lahti rääkimata, teadmata, ka autor (või tegelane Luts) ei tea veel kõike, kuni teda pole valgustatud…
Ehk soovitan lugeda ja taas üle lugeda, kihistusi Lutsul jagub, pealegi ei tea me palju selliseid kõnekeele edasiandmise meistreid nagu tema, ta oli näiteks suulise kõne edasiandmisel teistest oma sajandi jagu ees. Näiline lihtsus ongi vahest see, miks on tema kirjutisi kunagi alahinnatud. Eks seegi ole üldteada, et lihtsat väljendust saavutada polegi nii lihtne, see eeldab sügavat asjatundlikkust.
Kui nüüd tulla tagasi mu soovituse juurde, siis see ongi üks põhjusi, miks lugeda: ainult nii avardub keeletundlikkus, sõnavara. Mida igasugusem on lugemus, seda parem, seda põnevam. Peale selle on ka hea, kui on rahvast ühendavad klassikud nagu Luts ja Tammsaare, keda tunneme üdini, teame peast neid (osalt filmist tuttavaid) ütlemisi, enamasti on muidugi ununud, mis tegelane ütles, aga see polegi oluline, tähtis on ühisosa ja mõistmine. Siis on ka lootust, et paraneb eneseväljendusoskus, mis ongi iga keele üks elujõu allikaid. Peale selle võiks paraneda ka enesejälgimise oskus, aga kas selleks pole jällegi seesama Luts parim. Sest kes meist tahaks olla oma olekult sama hale nagu Jorh Aadniel Kiir?