Maaülikooli rektor Mait Klaassen.

FOTO: Eesti Maaülikool

Kõrgharidus ja teadus on minu jaoks kunst, mis annab nauditava tulemuse vaid heade ja osavate meistrite käe all, kes ei pea enamikku oma ajast veetma mõttega, kus saada leivapalukene, kirjutab Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen.

Kana muneb nokast ja lehm lüpsab suust. Ka täna kehtiv talupojatarkus, mida kahtluse alla seades võid lolliks teha üksnes iseennast. Liites selle tarkuse juurde söötmisõpetuse, pidamistehnoloogiad ja aretuse jõupingutused oleme Eesti väheste allesjäänud lehmadega jõudnud toodangult Euroopas teisele kohale ja maailmas esimese viie hulka. See on Eesti teaduse üks kõnekamaid saavutusi üldse.

Tänu teadusele on meie põldude saagikuski päris kõrge, kui vaid ilmataat meiega vahel kurja nalja ei teeks. Metsandusega on sama lugu. Just teadussaavutused on need, mis on tõstnud meie tööviljakust kordades. Tõtt-öelda kohtame maailmas üldse väga vähe inimest aitavaid leiutisi, mille saamiseks poleks kasutatud haridust või teadusuuringuid. Nagu mõistate – teadus pole mitte kulu, vaid investeering.

Teadupärast on Eesti deklareerinud, et oleme teaduspõhise majandusega riik. Kuid miks me siis ei käitu nii, vaid ainult räägime? Aastaid on kõlanud selge seisukoht, et teaduse rahastamine olgu vähemalt üks protsent SKPst, kuid kus me tegelikult oleme? Ligi 0,63 protsendi peal, kui sedagi. Sel aastal võeti lõpuks vastu otsus tõsta baasfinantseerimist tuntavalt ja on selgelt väljendatud soovi seda veel tõsta, kuni saavutatakse 50/50 baasfinantseerimise ja erinevate teiste riiklike teaduse rahastamismeetmete vahel. See on teadusele tõsiselt hea uudis!

Minu arvates ei tohi riigieelarve menetlemine ja tema korrigeerimine emmas-kummas suunas olla saladus, sest haridus ja teadus vajavad stabiilsust. Kõrgharidus ei ole iseenesest mõistetavalt sarnane avalik hüve nagu Kadrioru park – Hundikuristik, roosid, luiged ja mesilased sõbralikult koos. Kõrgharidus on meie võimalus ja väikeriigil on emakeelne kõrgharidus veelgi suurem võimalus.

Pole laiatarbekaup

Teaduskõrgharidus omakorda on nii sihtotstarbeline võimalus mõista üksikasju, realiseerides tunnetussügavust kui kasutada saadud teadmisi millegi uue loomiseks ühtaegu.

Järgnevas tähendab «teaduskõrgharidus» ülikooliharidusest seda osa, mille suurust mõõdetakse akadeemiliste kraadide, avastuste, õpilaste arvu ja koolkondade ning rakendusliku efekti järgi. Uus ravimpreparaat näiteks on avastus, uus kaltsuvaip mitte – ehkki ta on kindlasti ilusam kui keele alla käiv tablett. «Sihtotstarbeline võimalus» tähendab eelnevaga seoses niisuguse pädevuse omandamist, millele toetudes saab õpetada ajas järgmist teadlaskonda, kuid suhelda ka teiste omasugustega. Gustav II Adolfi loodud ülikool tõi meile võimaluse koolitada oma teadlaskonda, kes asusid suhtlema teiste maade kolleegidega. Hiljem, mil Forselius hakkas õpetama talulapsi lugema ja kirjutama, kasvas elujärg kogu riigis hüppeliselt.

«Tunnetussügavuse realiseerimine» on näiteks gravitatsioonilainete kinnipüüdmine kui eeldus, et hakata mõistma, kuidas kahe mittemiski kokkupõrkes sünnib miski. Millegi taolise mõistmine tähendab enamasti juba uute teadusaparaatide konstrueerimist.

Järgnevas ei kavatse ma olla filosoof. Teaduskõrgharidus on pikaajaline igapäevane protsess, millest ma siinkohal eristaks nelja faasi. Need on (1) lävend ehk teatav vaimne kadalipp, (2) stuudium, (3) akadeemiline graduatsioon ja (4) praktiline väljund. Olgu kohe öeldud, et olen lävendite kaotamise veendunud vastane. Kui see siiski läbi surutakse, siis kaob näiteks vahe elementaarmatemaatika ja matemaatilise analüüsi vahel.

Tõepoolest, juurdepääs on kõrgharidusele vaba, kuid selleks, et õppida teatud raskusastmega teadmisi, peab olema enne saavutatud kindel baastase, mida mõõdetaksegi lävendiga. Kahetsusväärselt on vahepealsetel aastatel tekkinud arusaam, et kõrgharidus on justkui odav laiatarbekaup, mida jagatakse ajalehekioskist kõigile tasuta. See ei ole nii ja loodan väga, et tulevikus nii enam ei mõelda. Odav laiatarbekõrgharidus ja –teadus on halva kvaliteediga kõrgharidus ja teadus. See pole kindlasti meie soov. Ma loodan.

Avastamiseks peab natuke riskima

Teistsugune on lugu praktilise väljundiga. Selleks võib olla nii uut tõugu lehm, kuid ka lehmade piimakuse radikaalne tõus 12 tonnile. Selleks võib olla teleskoobiehitus, ehkki on ilmne, et vaatlustingimused tähistaeva nägemiseks lähemalt on Maa pinnalt sootuks teistsugused kui Maa stratosfääri tagant.

Probleemi raskuspunktid asuvad kummatigi mujal. Pean lihtsameelsuseks ehitada Eesti teaduse organisatsiooni üles mõne teise riigi või regiooni või transkontinentaalse megaprojekti järgi. «Mõne teise riigina» käsitletakse harilikult Soomet, «regioonina» enamasti Lääne-Euroopat, «transkontinentaalse megaprojektina» LIGOt (gravitatsioonilaineid otsiv observatoorium USAs).

Eesti prioriteedid seab paika meie vajadus ja ressurss. Mitte üksnes raha, aga meiepoolne raha siiski kõigepealt. «Meiepoolse» all mõtlen riigieelarvet ja Eestile kuuluvat lisaväärtust rahvusvahelistes koostööprojektides. Viimased ei ole väga stabiilsed. EV riigieelarve seevastu on, kuna me saame seda ise kontrollida. Kes kontrollib? Rahvusvaheline hindamiskomisjon saab kontrolli teha ainult ositi. Kodumaine Riigikontroll kontrollib rahakasutust, mitte teaduslikku viljakust. Meile ei ole teada ainsatki juhtu, kus Riigikontroll oleks kellegi uurimistöö sulgenud või kus, vastupidi, oleks mingile teemale soovitatud anda enamsoodustusrežiim. Teatavas mõttes ongi teaduse rahastamine riskikapitali paigutus, millele ajaliselt kõige lähemaks katsepolügoniks Eestis on tõenäoliselt Rail Baltic.

Kas keegi oskab öelda, kui mitut raudteehooldusinseneri vajab Eesti kahekümne aasta pärast? Kus neid koolitatakse? Kus nad töötavad seni, kuni neid reaalselt tarvis läheb ja millises proportsioonis tuleb finantseerida nende kutse- ja akadeemilist haridust? Eestis teaduskõrghariduse finantseerimine käiks nii nagu Väikese Illimari heeringasaba söömine Hirmu Juhani juures: «Täna sööme ja joome».

Ärme otsusta kõvema hääle järgi

Ilmselt oleme Euroopa rahastust kasutades hakanud käituma üha enam rehepaplikult ja rahastama neid, kes on kõige kõvema häälega ning kraanile lähemal. Keegi pole aga pööranud tähelepanu sellele, kuidas on muutunud meie õpetatavate erialade proportsioonid.

Mõned erialad muutusid populaarseks juba enne tasulise kõrghariduse võimaldamist (umbes 1995.aastal). Siis tahtsid kõik õppida majandust ja juurat. Täiesti arusaadav, sest toona tundus, et mõlema erialaga on võimalik palju teenida. Erialad, mille eeldusaineteks olid matemaatika, füüsika ja keemia ehk siis eelkõige insenerierialad, kaotasid üha enam populaarsust.

Sama juhtus ka põllumajanduslike erialadega, sest miks ikkagi õppida seda, mis on pidevalt seotud halva ilma ja üleilmsete kriisidega? Nii jäidki vaeslapse ossa need valdkonnad, mis loovad töökohti, annavad lisandväärtust ja tagavad Eesti arengu. Ma ei ole nõus sellega, et inseneeriat on liiga palju ja ülikoolid dubleerivad üksteist. Vastupidi –insenere õpetatakse liiga vähe. Neid tuleks õpetada oluliselt rohkem ja enamates valdkondades, sest tugev insenerkond tagab majandusele võimaluse areneda.

Võime ju öelda, et kõiki teisi erialasid on samuti vaja. Nii ongi, kuid nüüdisaegse ühiskonna eksistentsiks loovad taristu ikka insenerid, kõhu toidavad agronoomid ning tervise korras inimese- ja loomaarstid. Kui neil erialadel jätkub inimesi, siis on ka nn pehmemate erialade õitseng tagatud ja ka lüürikutel hea elada. Tehke lihtne mõtteline eksperiment ja jätke ühiskond ilma inseneridest, arstidest, agronoomidest ning loomaakasvatajatest. Mida rohkem te mõttes nende erialade inimesi vähendate, seda lühemat aega eksisteerib ühiskond meile harjumuspärasel moel.

Et talendid jääksid siia

See kõik ei ole odav, aga me näeme selget vajadust viia kõrghariduse ja teaduse finantseerimine piisavale tasemele, mis tagaks meie talentide siin õppimise ja siia jäämise. Et saavutaksime üliõpilaste praeguse arvu juures 80 protsenti Soome, Hollandi ja Iirimaa rahastamise tasemest, nõuaks see 2019. aasta eelarves kõrgharidusele juurde 14 miljonit eurot.

Arvan, et teaduskõrghariduse rahastamine tuleb lähiajal selgelt läbi mõelda, sest teaduse ja kõrghariduse õige mahuga ja hästi läbimõeldud süsteemi kaudu saame õpetada meile vajaliku tasemega ning teadmistega inimesi ka vähese õppurite ja teadlaste arvu juures.

Peame andma enesele aru, et näiteks matemaatilise analüüsi õpetamine ka bakalaureuseastmes nõuab ikkagi teaduse rahastamist. Kõnelemata sellest, et eri ülikoolide bakalaureuseastme õppeainetes on ka matemaatiline analüüs väga diferentseeritud. Lihtsalt ei saa olla mingit ühtainukest õpikut, mille järgi lugeda ainet kõigile tudengitele.

Kõrgharidus ja teadus on minu jaoks pigem kunst, mis annab nauditava tulemuse vaid heade ja osavate meistrite käe all, kes ei pea enamikku oma ajast veetma mõttega, kus saada leivapalukene. Haridus ja teadus annavad üksnes siis tulemusi, kui seda teevad tõeliselt vabad inimesed, mitte need, kes püüavad kramplikult kedagi kellekski õpetada.

Forselius ja Rootsi kuningas said sellest aru juba aastasadu tagasi. Ka meil oleks aeg!