Sindi 24FEB18 Vabariigi aastapäev. Eesti lipp. Fotod Urmas Luik

FOTO: Urmas Luik / Parnu Postimees/

Kõik on sotsiaalne konstrukt, konstateerib sõltumatu mõtleja Alfred Lepaotsast-Latsatas Eestit haaranud juubelieufooria taustal.

Euroopas on üldiselt omaks võetud arusaam, et mõistete jaotus tsentrumi suhtes tähendab eeskätt taganemist, ümberorganiseerumist. Selle juures ilmneb paratamatult teatav viivis, mis tuleneb organiseerumisprintsiibi paratamatust mediaansest käändest püsivusargumentide suhtes. Jah, Euroopas küll, aga Eestis üritatakse endiselt sakraliseeritud visadusega, ehkki katkestustega, püsida viledaks kulunud orbiitidel, kaldudes mõistmatuse foonile.

Taas kerkib murelik küsimus, millal saab kvantopside hüoosis siinse diskursiivse diskursusetuse osaks. Sest aeg oleks aru saada, et tuleviku diskursus seisneb just ja ainult diskursuse puudumises.

Igaüks mõistab, et filosoofiline riik ei vaja vürtsitatud natsikilu ega musta natsileiba. Must leib, vürtsikilu, see on liigne suhkur, mis ajab iiveldama. Kuid lapsed on vastuvõtlikud. Ühel mu tuttaval on laps, keda riiklikud struktuurid sunnivad oma võimu säilitamise nimel pojaks nimetama. See nn poeg sõi musta leiba ja vürtsikilu ja, incredible, küsis juurde. Mis on ilmne valupunkt ja osutab natsismi võimele imbuda ideosfääri lausa metafüüsilise persistentsusega. Jah, lapsed nad on, loomuldasa. Et mitte tarvitada vulgaarsotsioloogilist identiteeti «lambakari».

Laps ei küsi, miks peaks sinimustvalge parem olema kui sinivalgemust või oranž roheliste mummudega. Paraku saavad tingitud refleksid naturaalse alustungi hüoosise suunas summutatud, sest natsid on õppinud reflekse aktiveerima. Näljaaisting koos teadmisega, et sinimustvalge lehvitamise eest saab musta leiba ja kilu, toob vältimatult kaasa resultaadi, et sinimustvalge lehvibki. Kahefaasiline lineaarne süsteem A > B. Lipp > kilu.

Nähtub ka lateraalseid arabeske, mis on konstrueeritud eelmainitud lineaarse põhisüsteemi tugemiseks ekstrafundamentaalselt, võimalike flankeerivate komplikatsioonide vastu. Näiteks põhisüsteemi ekstraordinaarne, tegelikult näiline stringlik sidumine (kosmoloogid nimetavad selliseid asju «ussiaukudeks») kreatiivsusvaldkonnaga lavalise tegevuse ja moekunsti kaudu.

Need jätkusuutmatud, negatiivse entroopiaga laetud katsed ei suuda petta muidugi kedagi peale eespool nimetamata jäetud lambakarja. Ksenofoobia ja vihakõned natsionalistlike ornamentide varjus. Lambakari ei hooma sisulist katkestust, vaid neelab garneeringu varjus natsikilu ja natsileiva alla. Ja produtseerib seejärel pinnaakulite asemel natsisõnnikut, nagu poliitikute ja ideoloogide agenda ette näeb. Kramplik kinnihoidmine struktuuridest päädib püherdamisega natsionalismiekstaasis, millest jääb vaid sammuke homoseksuaalide, feministide ja muukeelsete ostrakismi, pagendamise ja kividega surnukspildumiseni. Sõjaväeparaad, mida Russia Today käskis mul… ups, mis on nii naeruväärne, et tekitab ventraalseid konvulsioone.

Jah, hinge ajavad täis oma lippude ja lehvitamisega, ülemused olid täitsa vihased. Sai raisku ikka vähe küüditatud ja mättasse löödud. Ee… See tähendab, ma tahtsin öelda, et filosoofilise printsiibi mõistmine on ikka alles lapsekingades ja selle asemel tammutakse ülemöödunud sajandi banaalses patriotismimülkas. Lapsekingades ehk lambasõrgades.

Mis kuradi eesti rahvas? Maailmas on ainult paar rahvast ja riiki, ülejäänud on lalisemine ja mäng. Õppigu ära mõni päris keel ja sulagu mõne päris rahva hulka, ärgu korrumpeerigu biosfääri, merde, ma ütlen. Selles mõttes, et… diskursiivse dekonstruktsiooni mõttes muidugi, orienteerituna õhtumaa kultuuriruumi immanentsetele imperatiividele. Imperatiivid on, balansseerides semiosfääri multisemantilisust, essentsiaalselt singulaarsed, kommunikeerides eksplitsiitselt, et rahvusi pole olemas, on vaid inimesed, ja inimesed kõnelevad inimkeelt, mitte mingit vulgaarset lokaalset bla-bla-blad, camayachu-dialect’i. Tunnen end selles dialektis kõneldes nagu merikotkas (Haliaeetus albicilla)… miniatuurses puuris, võimetuna tiibu sirutama Salisbury (so:lsbri, mitte «sälisburi», te lambad) tasandike kohal. Kui komplitseeritud on selles dialektis kommunikeerida, eriti veel minusugusel palju näinud ja palju käinud kosmopoliidil, et lamba koht on tapamajas.

Või et infantiilne eufooria 100. aastapäeva üle on võimalik vaid seetõttu, et kasutame detsimaalsüsteemi, mis printsiibis pole parem kui näiteks binaarne või kvintaalne. Kõik on konstrueeritud, nii lipuvärvid, hümn, juubeliarv kui ka ajalugu. Siin pole isegi selle peale tuldud, et mulle ausammas püstitada või minu raadiovesteid kooli õppekava aluseks võtta. Mõttetu paik. Ei mingit hüoosist, üksnes resignatsioon ja tänamatus.