/nginx/o/2018/03/13/7683381t1h7848.jpg)
Oma tähesõdade video- ja animakomponente tutvustades sõnas Putin: «Mitte miski sellest, mida ma täna rääkisin, ei ole bluff.» Kas keegi on kunagi kuskil näinud mõnda poliitilise pokkeri mängijat, kes teeb käigu ja sõnab partneritele: «Härrased, ma ei blufi?» kirjutab Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht Vladimir Juškin.
USA president Ronald Reagan teatas 23. märtsil 1983. aastal strateegilise kaitsealgatuse programmi (Strategic Defence Initiative, SDI) käivitamisest, mida rohkem tuntakse tähesõdade programmi nime all.
1. märtsil 2018 esines Venemaa president Vladimir Putin Suures Maneežis traditsioonilise läkitusega Föderaalkogule, milles tutvustas uusimaid tuumarelva liike ja teatas, et Moskva on valmis tuumavastuseks: «Te ei ole meid kuulanud, kuulake siis kas või nüüd.» See pidi tähendama, et veel ei ole päris hilja.
Oma tähesõdade video- ja animakomponente tutvustades sõnas Putin: «Mitte miski sellest, mida ma täna rääkisin, ei ole bluff.» Kas keegi on kunagi kuskil näinud mõnda poliitilise pokkeri mängijat, kes teeb käigu ja sõnab partneritele: «Härrased, ma ei blufi?»
Uus raske rakett RS-28 (projekt Sarmat) võib Putini sõnul viia jaguneva lõhkepea massiga kuni 10 tonni suvalisse punkti maailmas nii üle põhja- kui ka lõunapooluse. Rakett suudab sihtmärgile viia 10-15 individuaalset tuumalõhkepead, iga võimsus kuni 750 kilotonni.
Kaitseministeeriumis väidetakse, et rakett võetakse relvastusse 2019.-2020. aastal ning paigutatakse strateegilise raketiväe Užurski (Krasnojarski krais) ja Dombarovski (Orenburgi oblastis) divisjoni.
Ent on teada, et kompleksi Sarmat loomist on saatnud mitmesugused raskused.
Esiteks korraldati esimesed raketi väljatulistamiskatsetused Arhangelski oblasti Plessetski kosmodroonil alles 27. detsembril 2017.
Need kujutavad endast eksperimenti, mille käigus püssirohuga töötav suruõhuakumulaator paiskab laskeseadeldise šahtist välja raketi maketi, mis on mõõtmetelt ja massilt valmistootega samane, aga ainult esimese astme reaalse mootoriga. 30-40 meetri kõrgusel maapinna kohal käivitatakse raketi esimese astme mootor, mis töötab umbes viis sekundit. See tähendab, et reaalselt on tegu püssirohulaengu kontrollimisega, kas see suudab paisata raketi täismõõdulise maketi šahtist 30-40 meetri kõrgusele.
Selle juures on raketi Sarmat väljatulistamiskatsetust alates 2015. aasta kevadest korduvalt edasi lükatud, kuna Krasnojarski masinaehitustehas, kus peab algama ka raketi seeriatootmine, on korduvalt raketi maketi valmimise tähtaega ületanud.
Sõjaväeekspert Aleksei Leonkov tuletab meelde, et kui kaitseministeerium võttis relvastusse šahtis baseeruva strateegilise raketi RS-20V Vojevoda, mida RS-28 Sarmat nüüd asendama peab, siis korraldati üle 30 väljatulistamiskatsetuse.
Putin, kes mõistab, kui kapriisne on raketitehnika, kasutas raketti Sarmat sisaldava uue raketikompleksi illustreerimiseks kaadreid üheteistkümne aasta tagusest videost.
Teiseks algavad edukate väljatulistamiskatsetuste järel lennukatsetused, mil tulistatakse välja täisvarustuses rakett kindlat trajektoori pidi kindlale kaugusele (tulistatakse Kura polügooni Kamtšatkal). Selleks on vaja edukalt välja tulistada umbes 15-20 raketti. Mäletatavasti ei suutnud katsetuste seda etappi päris pikka aega edukalt läbi tahkekütusega rakett R-30 Bulava, mis oli mõeldud strateegiliste tuumaallveelaevade relvaks.
Kolmandaks töötab raketti Sarmat välja Riiklik Makejevi-nimeline raketikeskus (see asub Tšeljabinski oblastis Miassi linnas). Tedaolevalt on see raketikeskus alati tegelnud mereväe (eriti just veealuse stardiga) strateegiliste raketikomplekside projekteerimisega.
Neljandaks kasutas Putin, kes mõistab, kui kapriisne on raketitehnika, raketti Sarmat sisaldava uue raketikompleksi illustreerimiseks kaadreid üheteistkümne aasta tagusest videost, milles on kujutatud ballistilise raketi Satana lõhkepea jagunemist ning mida näidati telekanali Pervõi programmi «Udarnaja sila» («Löögijõud») saates «Tsar-raketa» («Tsaar-rakett») 25. septembril 2007.
:format(webp)/nginx/o/2018/03/02/7652391t1heeda.jpg)
Rakett, mida paneb liikuma tuumaseade, ei ole põhimõtteliselt uus nähtus: sellist laadi relvi töötasid juba 1960. aastatel välja nii NSV Liit kui ka USA, kuid pidasid neid viimaks siiski ebaperspektiivseks.
Fox Newsi ajakirjanik Lucas Tomlinson teatas USA tundmatuks jääda soovivatele ametiisikutele viidates, et Ühendriigid jälgisid Venemaa uusima tuumamootoriga tiibraketi katsetusi, aga see on alles väljatöötamise staadiumis ning hiljaaegu kukkus Arktikas alla.
Georgi Tihhomirov, Tuumafüüsika ja -tehnoloogia instituudi MIFI direktori asetäitja sõnab: «Tuumaseadme mõte lendudel kaugkosmosesse on mõistetav - nii on pardal energiaallikas, mis kindlustab aparaadi süsteemide toite piiramatult pikaks ajaks. Aga mõte paigutada selline seade raketile, mille lend ei kesta üle mõnekümne minuti, jääb mulle praegu selgusetuks.»
Teiselt poolt, kui Venemaal tõepoolest õnnestus saavutada vapustav läbimurre teaduses ja tehnikas ning luua õhusõidukitele sobiv tuumamootor, siis miks kõneles Putin oma läkituse esimeses osas maa tehnoloogilisest mahajäämusest kui ohust suveräänsusele?
Putini sõnul peab alates 1. detsembrist 2017 Lõuna sõjaväeringkonna lennuväljadel eksperimentaal-lahinguvalvet lennu-raketikompleks Kinžal. Presidendi sõnu illustreerinud kaadritelt oli näha, et selle kandja on MiG-31, mis maksimaalsele kõrgusele tõustes tulistab välja raketi, mis ise kogub mõnikümmend kilomeetrit kõrgust, siis aga pikeerib sihtmärgile kiirusega, mis ületab kümme korda helikiirust.
Venemaa sõltumatute ekspertide hinnangul on kompleks Kinžal möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate Nõukogude saadus. Toona alustas konstrueerimisbüroo Raduga tööd uue laevatõrjeraketi H-32 kallal, mille katsed olid edukad juba üheksakümnendate lõpul, aga mille relvastusse võtmine külmutati 2000. aastate algul. Raketikandjana näidatud MiG-31M on aga Nõukogude raskehävituslennuk, mida Venemaal ei toodeta.
Putini kavalus peitub siin selles, et ta esitab Nõukogude lõpuaja saaduse uue, juba tema ajal väljatöötatu pähe.
Tõepoolest, lennukist eraldunud H-32 lendab peaaegu lähikosmosse (40 km kõrgusele). Seal «kiikab» ta väga kaugele «horisondi taha», tuvastades sihtmärgid 600-1000 kilomeetri kaugusel. Tiibraketi lõhkepea oskab ise sihtmärke klassifitseerida ja valida välja kõige tähtsama, näiteks lennukikandja või ristleja. Ja sihtmärgi suunas liigub H-32 kiirusega 6-7 Machi. Takistada on seda peaaegu võimatu.
Putini kavalus peitub siin selles, et ta esitab Nõukogude lõpuaja saaduse uue, juba tema ajal väljatöötatu pähe.
Putini sõnul on «lõpetatud veealuste juhita aparaatide katsetused, mis suudavad liikuda suures sügavuses ja ületada kontinentidevahelisi kaugusi kiirusega, mis kordades ületab allveelaevade, kõige kaasaegsemate torpeedode ja igat liiki, isegi kõige kiiremate pealveelaevade kiirust. See on lihtsalt fantastika.»
Jutt on süsteemist Status-6, millele NATO poolt on antud nimetuseks Kanyon. See on niisiis mingi süsteem, mis tuumasõja puhkemisel liigub USA ida- ja läänerannikule ning lõhkab seal megatonnidesse ulatuva tuumalaadungi, mis muudab nii USA ida- kui ka lääneranniku paljudeks aastateks elamiskõlbmatuks.
1960. aastate algul töötati uurimisinstituudis NII-400 peakonstruktor N. Šamarini juhtimisel välja torpeedo T-15, mis nähti ette varustada 100-megatonnise termotuumalaenguga. Selle idee kuulub akadeemik Andrei Sahharovile, kes kirjutab mälestustes: «Üks esimesi, kellega ma seda projekti arutasin, oli kontradmiral Fomin [...] Ta oli vapustatud projekti «inimsööjalikust iseloomust» ja märkis vestluses minuga, et mereväelased on harjunud võitlema relvastatud vaenlasega avalikus lahingus ja et talle on vastumeelt juba mõte niisugusest massilisest tapmisest.»
/nginx/o/2018/03/13/7682693t1hce24.jpg)
Putin teatas, et Venemaal on loodud perspektiivne relv uutel füüsikalistel põhimõtetel, nimelt sõja-laserikompleksid. Kuid lähemalt iseloomustama president seda relva ei hakanud.
Õigupoolest on laserid juba ammu kasutusel õhutõrjerakettide sihtimisel ja lennujuhtimisel, samuti püütakse laseriga rivist välja lüüa vastase rakettide juhtimissüsteemi. Keegi kirjutas juba ajalehes, et mõnes sõjatehnikamuuseumis on näha neidki Nõukogude mudeleid, mida demonstreeriti esitlusel.
Kuid spetsialistide hinnangul on laseri kasutamine relvana tugevasti piiratud. Seda on kõik juba ammu mõistnud. Ainuke koht, kus laserid võivad olla tõhusad, on lähiõhutõrje droonide allatoomiseks. Strateegilisi lasereid ei saa aga juba puhtalt füüsika põhimõtete tõttu olemas olla.
Putin teatas samuti, et on alustatud uusima strateegilise relva, planeeriva tiibplokiga kompleksi Avangard seeriatootmist. See süsteem lubab sooritada mandritevahelisi lende atmosfääri tihedates kihtides ülehelikiirusega, mis ületab Machi arvu üle 20 korra.
Selle kompleksi väljatöötamisega alustati tegelikult 1980. aastatel vastuseks USA strateegilisele kaitsealgatusele. Siis pandi see lihtsalt riiulile. See ei ole omaette rakett, vaid raske lõhkepea, mille väljalaskmiseks läheb vaja ballistilist raketti. Niisuguse tehnoloogia kallal töötatakse aktiivselt nii USAs kui ka Hiinas.
1958. aastal andis Nikita Hruštšov rusikatega tribüünile kopsides Ülemnõukogu liikmetele teada, et rakettide tootmine NSV Liidus on «viidud konveierile, raketid tulevad välja nagu vorstid automaadist». Ainult et rakette oli Moskval toona päris vähe ja need ei lennanud üldse hästi. Sellest hoolimata oli Kreml nelja aasta pärast valmis vallandama Kariibi kriisi.
Nikita Hruštšov andis rusikatega tribüünile kopsides Ülemnõukogu liikmetele teada, et rakettide tootmine NSV Liidus on «viidud konveierile, raketid tulevad välja nagu vorstid automaadist».
Tähesõdade programmi kuulutas president Reagan välja 1983. aastal, aga juba 1988. aastaks oli Kremlile selge, et raha on otsas. Lääs teatas Moskvale, et ei hakka kommertsalusel raha laenuks andma. See tähendab, et kuue aasta strateegilise võidurelvastumisega oli maa muutunud kerjuseks.
Huvitav, kas oma tähesõdu välja kuulutades arvestab president Putin sama tähtajaga või loodab lüüa rekordi?
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
:format(webp)/nginx/o/2017/03/22/6478757t1hf79a.jpg)