Riina Kitt: hooldekodu asemel tahaksid eakad elada spetsiaalselt neile mõeldud kortermajas

Foto: Pexels / CC0 Licence

Eakad ei igatse «hooldekodusse». Eakad ei soovi olla külalised võõral pinnal. Kõige kodusema tunde tagab teadmine, et tegemist on tõesti kodu mitte üüripinnaga, kirjutab IRLi Tallinna seenioride klubi juht Riina Kitt. 

Eelmise nädala alguses arutati Riigikogus väärika vananemise ja hoolduskindlustuse küsimust. See küsimus puudutab ühel hetkel meid kõiki. Kõige raskem on eakal inimesel siis, kui ta on jäänud üksi. Eestis on kahjuks nii, et tihti lahkub mees siit ilmast varem kui naine ning üksinda jäänud pensionär on tihtipeale oma muredega üksi. Üksi elava pensionäri toetus on abiks, kuid see ei tohiks jääda ainukeseks toetusmeetmeks.

Pärast abikaasa surma jäin üksinda 4-toalisse korterisse. Otsustasin, et tulevikus ma  oma pensionist seda korterit ülal pidada ei suuda. Ma vahetasin oma suure korteri väiksema vastu, kus  oli olemas kõik eluks vajalik ja olen oma otsusega igati rahul. Ma ei  olnud ega ole oma tutvusringkonnas ainuke, kes selle probleemiga pidi silmitsi seisma ning kindlasti ei jää ma viimaseks.

Ma olen oma elukorraldusega rahul, kuid oma unistustes oleks ma valinud endale korteri hoopis teistsuguses majas. See maja oleks ehitatud eakatele ning oleks planeeritud selliselt, et elanikel oleks võimalik igapäevaste toimetustega võimalikult kergelt toime tulla. See maja võiks asuda tuttavas linnaosas, et säiliks igapäevane elukorraldus.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkan ma sellise maja vajalikkuses veenduma. Kuna eakad inimesed on jäänud oma muredega varasemast rohkem üksi, peame looma alternatiive, kuidas tagada neile väärikas vanaduspõlv. Me peame tagama, et inimesed, kes tulevad üldjoontes oma igapäevaste tegevustega ise toime, saaksid iseseisvat elu võimalikult kaua jätkata. Hetkel on meil olemas vabatahtlikke ühendusi ja teenuseid, mille abil kaasatakse aktiivseid kogukonna liikmeid. Need tublid inimesed aitavad abivajajaid transpordi ja majapidamistöödega, kuid sellised ettevõtmised sõltuvad alati vabatahtlike olemasolust ning inimese elukohast.

Seetõttu pakkusime koos Malle Kuntseli ja Helle Hallikaga juba ligi 10 aastat tagasi välja nii-öelda eakate korteriühistu initsiatiivi, kuhu eakad inimesed saaksid soetada mõistliku suurusega elamispinna. See poleks mingi tavaline maja, vaid seal oleks eraldi korter koduõenduse tarbeks ja kindlasti üks suurem ruum klubiliseks tegevuseks. Koduõenduse teenus sellises majas oleks põhjendatud, sest seal elaksid ainult eakad inimesed. See lihtsustaks ka vabatahtlike ühenduste tööd, sest suur osa abivajajates oleksid ühes asukohas.

See poleks mingi tavaline maja, vaid seal oleks eraldi korter koduõenduse tarbeks ja kindlasti üks suurem ruum klubiliseks tegevuseks. 

Meil on hea meel, et Tallinnas on alustatud laiapõhjalist koostööd eakatele täiendavate teenuste võimalusega elumajade rajamiseks. Seda ei tohiks nimetada «eakate teenusmajaks», sest sellega kaasneb paljudele pilt Tallinna teenindusmajast, kus töötas ligikaudu tuhat inimest. Kodu peaks olema midagi privaatsemat, kui teenindusettevõtete töökoda.

Kodutundega on seotud ka minu teine ettepanek. Malle Kuntseli ja Helle Hallikaga ühiselt välja käidud idee nägi võimalust, et eakatel oleks võimalus endale elamispind osta, mitte ainult üürida. Eakad ei igatse «hooldekodusse». Eakad ei soovi olla külalised võõral pinnal. Kõige kodusema tunde tagab teadmine, et tegemist on tõesti kodu mitte üüripinnaga.

Sellisest võimalusest ei tohi osa saada ainult Tallinna inimesed, vaid eakad üle Eesti.. Viimases foorumi saates osutas Tiina Kangro tähelepanu sellele, et Urve Palo juhtimisel kavandatakse kümnete miljonite eest üürimajade projekti. Miks ei võiks me seda raha suunata sinna, kus king tõesti pigistab ning kasutada neid vahendeid selleks, et tagada meie eakatele võimalikult väärikas ja iseseisev vanaduspõlv, kus tugiteenused oleksid ainult paari minuti kaugusel?