Priit Pullerits: Eesti ei ole oma süsteemitu spordieluga euroopalik maa, vaid tüüpiline arenguriik

Eesti delegatsioon Pyeongchangi olümpiamängudel. Foto: MARTIN BUREAU/AFP

Kui rahvaarv midagigi määrab, võinuks Eesti saada kaks nädalat tagasi lõppenud taliolümpial üheksa või lausa kümme medalit. Utoopia? Norras elab 5,2 miljonit inimest, neli korda rohkem kui Eestis. Norra võitis Pyeongchangis 39 medalit. Eesti aga... mitte ainsatki.

Hüva, Norra medalisadu oli tõesti anomaalne. Aga vaadates, kui hästi läks Pyeongchangis keskmise ja väikse suurusega Euroopa riikidel, nagu Rootsi ja Soome, Šveits ja Austria, Tšehhi, Slovakkia ja Sloveenia, näeme, et laias laastus võitsid nad miljoni elaniku kohta üks-kaks medalit. Seega olnuks loogiline, kui vähemalt üks Eesti sportlane jõudnuks olümpial pjedestaalile.

Aga peale kiiruisutaja Saskia Alusalu jäid nad kõik poodiumist kaugele. Ja mööngem, et too samm, mis Alusalul medalist puudu jäi, oli lootusetu samm. Seda mõistis ta isegi, kui panustas mitte ühtegi teist finalisti huvitanud 4. koha püüdmisele.

Paraku on Alusalu saanud oma 4. kohaga nii palju tähelepanu, et varjutab sellega Eesti saavutusspordi kurva olukorra. Juba ongi mugavalt ununenud, et teist olümpiat järjest ei suutnud ükski Eesti sportlane sekkuda medaliheitlusse. Ja kuna mingeid tõsiseltvõetavaid hinnanguid ja argumenteeritud järeldusi pole kõlanud, pole kahtlustki, et Eesti saavutusspordis läheb kõik samamoodi edasi – ilma erilise medalilootuseta.

Aga Kelly Sildaru! Et poleks ta sügisel põlve vigastanud, toonuks ta Pyeongchangist suure tõenäosusega medali. Nõus. Ent paradoksaalsel kombel on tema õnnetuses ka midagi kasulikku: nüüd ei saa peituda pettekujutelma taha, et medal tuli, järelikult on Eesti spordis kõik korras. Ei ole.

Eesti spordi saavutused tuginevadki üksikutele fanaatikutele, alates Erika Salumäest ja Kristina Šmigun-Vähist kuni Sildaru ja ka Alusaluni. Isegi kahevõistleja Kristjan Ilves, kes sõitis olümpiale Eesti koondise esinumbrina, on tegelikult pereprojekt. Nagu Eesti meeste suusatamise edu oli Mati Alaveri projekt. Läks Alaver, kadus ka igasugune edu.

Eesti spordi teine häda on see, et pole mingit süsteemi. Lugege Norra, Rootsi, Soome ja teiste Euroopa edukate riikide võidetud olümpiamedalite kõrval kokku ka nende sportlaste kohad esimese 10 või 15 hulgas. Jäätegi lugema. Sest neid kohti on nii palju. Järelikult on neil spordis mingi süsteem. Aga Eesti... individuaalselt peale üllataja Alusalu mitte kedagi esimese 15 hulgas.

Eesti süsteemitust illustreerivad eriti eredalt alad, kus tuleb välja panna võistkond. Sest seal üksikust talendist ei piisa. Nägime, kuidas Eesti murdmaasuusa teatenelik võitles viimastelt kohtadelt pääsemise eest, kuidas sprindimeeskond jäi kohe algul parematest maha, kuidas laskesuusanelik oli üks viimaseid, kes võitjailt ringiga ei saanud. Ja ei näinud, et Eesti naised oleksid osalenud ühelgi võistkondlikul alal.

Lühidalt: Eesti ei ole oma süsteemitu spordieluga euroopalik maa, vaid tüüpiline arenguriik, kes loodab üksikule juhuslikule imele, et siis tema saavutuse valguses endale vastu rinda taguda.