Siim Kiisler: metsanduse arengukavast peab saama ühiskondlik kokkulepe

Lumine mets. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES Foto: SANDER ILVEST/

Metsa ei saa kaitsta üksteist tümitades ja hirmutades, vaid tuleb üheskoos otsida kompromisse, kirjutab keskkonnaminister Siim Kiisler.

Tublist tööriistast harvesterist on metsadebattides saamas ürgkurjuse kehastus, rahvapärimuste vanasarvik, kes kuskil pimedas laanesügavuses mütates aplalt kõike elavat õgib ja meid kõiki omavahel tülli ajab. Me nimetame end uhkelt metsarahvaks, aga ei kohku vaidlustuhinas tagasi halvustamast metsaomanikke ja metsamehi, kes on aastakümneid metsa eest nii hästi hoolt kandnud, et Eesti on metsarohkuse poolest Euroopa Liidus neljandal kohal.

Tegelikult on hea, et arutelu meie metsade oleviku ja tuleviku üle ei näita vaibumise märke. Kui sageli tavatsetakse öelda, et eestlased pole kunagi olnud nii jõukad kui praegu või et meil pole kunagi nii palju metsa olnud kui praegu, siis mulle tundub, et meie rahval pole kunagi ka oma metsa kohta nii palju hõlpsasti kättesaadavat infot olnud kui praegu.

Infot on palju, kuid tähtis pole ainult info hulk, vaid seegi, mida me oskame selle infoga peale hakata, kuidas oma teadmisi kasutame ja milliseid järeldusi teeme. Erametsaliit ütleb, et metsad on raieküpset puitu täis ja viimase 20 aastaga on varu suurenenud 40 protsendi võrra. Looduskaitsjad jälle väidavad vastu, et kui raiumist praeguses tempos jätkata, siis on Eesti mõnekümne aasta pärast raieküpsest metsast lage.

Keskkonnaministrina võin omalt poolt siia lisada veel terve suure hulga arve, millega keskkonnaagentuuri metsaasjatundjad mind on varustanud. Eesti metsa pindala, tagavara ja juurdekasv on viimastel aastatel järjepidevalt suurenenud. Kui keskmine raiemaht on viimasel viiel aastal olnud ligi 10 miljonit tihumeetrit aastas, siis juurdekasv on samal ajal olnud palju suurem – ligi 16 miljonit tihumeetrit  aastas (majandusmetsades ligi 14 miljonit).

Eestis on metsateadlasi, kes on väitnud, et metsade juurdekasvu arvestatakse valesti, et statistiline metsainventuur ei anna tõest pilti tegelikust olukorrast ja seetõttu ei tohiks metsa raiuda üle 8,5 miljoni tihumeetri aastas.

Tegelikult võib õigus olla nii metsaomanikel kui ka looduskaitsjatel. Eestis on metsa palju, kuid mitte lõpmatult palju – kui me ei kaitse loodust ega majanda metsa säästlikult ja arukalt, siis ühel väga halval päeval pole meie metsades enam seda elurikkust, mis peaaegu kogu Euroopas on juba hävinud, aga meil veel alles.

Mets on taastuv loodusvara, see kasvab ka puupõlluna uuesti, aga põlislaanele omane elurikkus puupõllul ei taastu, see võib hävida pöördumatult. Seepärast oleme võtnud umbes veerandi metsast erineva režiimiga kaitse alla, sellest omakorda umbes pool ehk kokku 12 protsenti metsast on range kaitse all.

Mets on nii mõõtmatult suur varandus, et seal põrkavad raksudes kokku väga erinevad huvid. Aga me peame aru saama, et me ei saa metsa kaitsta üksteist pooltõdedega tümitades ja harvesteriga hirmutades.

Kõikidel metsa pärast heitlevatel huvigruppidel on oma erihuvidest hoolimata ka üks suur ühine huvi: me kõik tahame, et Eestis oleks hea elada – et meie rahvas oleks jõukas ja et meie haruldane loodus säiliks.

Me peame selle ühishuvi taas üles leidma ja sihiks seadma. Selleks korraldab keskkonnaministeerium 13. märtsil Kultuurikatlas järgmise kümnendi metsanduse arengukava ettevalmistamise avaürituse, kus arutame koos kõigi metsahuvilistega läbi arengukava koostamise käigu ja ajakava.

Uut metsanduse arengukava koostades peame ennekõike leidma mõistliku tasakaalu erahuvi ja avaliku huvi vahel. Me ei tohi unustada, et suur osa metsast on erakätes, Eestis on üle 100 000 metsaomaniku. Vabal maal on inimestel õigus oma vara vabalt kasutada, käsutada ja sellelt ka tulu teenida, aga muidugi ainult nii, et see ei kahjusta avalikke huvisid.

Metsanduse uuest arengukavast peab saama ühiskondlik kokkulepe metsade säästvaks majandamiseks. Selleks vajame kõigi metsahuviliste abi, kannatlikku meelt ja rahulikku, argumenteeritud arutelu.