Searaha

FOTO: Urmas Nemvalts

Tänasest lehest saate teada hulga uusi detaile selle kohta, kuidas on Keskerakonnaga seotud huvigruppide esindajad raha jagamist oma tahtmist mööda suunanud. Raha, mis oli mõeldud seakatkukahju leevendamiseks.

Kesksed tegelased selles loos on ühel või teisel moel mitu Keskerakonnaga seotud seakasvatajat, lobisti. Ometi ei ole küsimuste ega ka etteheidete teravik suunatud neile, vaid ikkagi poliitikutele otsustavatel ametikohtadel. Mistahes seaduslikku äri ajav ettevõtja võib küsida endale igasuguseid asju.

Asi hakkas haisema sellest hetkest, kui riigi otsused kujundati ummisjalu (!) ümber ühe lobigrupi täppissoovide järgi. Veel halvemini hakkab asi lehkama siis, kui põllumajandusminister palkab oma nõunikuks sellesama huvigrupi lobisti ja ühe suurimatest kõnealustest toetustest kasusaajatest. Ja just viimast ongi praegune minister Tarmo Tamm (Keskerakond) teinud.

Kusjuures varasemast, minister Urmas Kruuse (Reformierakond) ajast oli olemas huvigruppidega läbi räägitud plaan, kuidas loomakasvatajatele mõeldud abi jagada. Meenutuseks, et ühel ajal olid surve all piimakarjakasvatajad (piima madala turuhinna tõttu) ja seakasvatajad (eelkõige seakatkuga seotud piirangute tõttu).

Oleme juba kuulnud, kuidas Keskerakonna poliitikud panevad searahast rääkides käima tuntud plaadi: seakatk, raske seis, teised põllumajandusest ei hooli... Õigupoolest ei seisne aga etteheidete sisu üheski neist punktidest. Kõik teavad, et Eesti seakasvatajad on olnud seakatku tõttu raskes seisus. Hoolimist on raske mõõta, aga fakt on see, et ka varasemad valitsused on andnud mitmesuguseid toetusi. Mitte keegi ei vaidle vastu sellelegi, et uuel valitsusel on põhimõtteliselt õigus poliitikat ümber kujundada, ka toetuste jagamist. Küsimus on selles, kuidas sääraseid muudatusi tehakse.

Kas üldse ja mis selles tegevuses, mida tänases lehes kirjeldame, seadusevastast on, on omaette küsimus. Sellele vastaku juristid. Eesti Vabariigis ei peaks aga asjad kindlasti käima nii, et varem laiapõhjaliselt kokku lepitud tingimusi muudetakse välgukiirusel ühe kitsa huvigrupi soovide järgi.

Küsimus on otsuste läbipaistvuses, arusaadavuses, õigluses ja õiglustundes. Postimees rääkis seakasvatajatega, kes said kiirkorras reeglite muutmise tõttu vähem abi. Ka nendega, kelle toetussumma suurenes, ent kes siiski olid häiritud asjaajamise viisist, sest siht on ju ometi riik, kus valitseb kord ja õigus.

Lobitegevus on iseenesest loomulik ja vältimatu osa elust. Kuidas muidu huvigrupid oma sõnumeid edastaksid? Searaha väänamise asjas on aga mindud jõhkralt üle piiri. Tuleviku huvides peame seda piiri täpsustama.